13.

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES, 

KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU 

13.

Õhtuks oli toast saanud väike lõbus seapesa. Ema Pauliina ohkas, seistes siin, maakodus, samamoodi silmitsi segadusega nagu linnakodus.

„Nii, poisid!” hõikas ta. „Koristama! Kohe!”                                          

Poiste näod läksid vingu. „Miks mina jälle …” alustas Lukas.

„Emil ikka ka, mitte ainult sina, Hans ka. Igaüks paneb midagi ära, omale kohale.”

Greta libises vaikselt toast välja, kuigi ka temal oleks olnud nii mõnigi asi ära panna.

Keegi ei liigutanud ennast. Emal hakkas limiit täis saama, iga päev see sama jama. Mitte keegi ei korista, kui ta kasvõi kolmeks minutiks pilgu kõrvale pöörab, valitseb toas juba kaos.

„Kas ma lähen praegu beibeks kätte ära või? Ei viitsi ka end üldse liigutada …”

„Ei! Ei!” karjusid Emil ja Lukas. Ainult mitte seda! Mitte beibeks! Nad koristasid. Hans aitas ja pani oma karbi ilusti riiulile ja viis oma kummikud esikusse. Millegipärast see alati mõjus, kui muu enam mitte.

„Kui teil on koristatud, mängime mõne lauamängu. Sobib?”

„Jaa.”

„Tublid poisid.“

Hommik üllatas neid pilves ilmaga. Tädi Piia ärkas ja uuris taevast. Tegi omale kohvi ja hapukurgivõileiva ning läks õue. Päikest ootama, nagu ta ütles. Aga päike ei tulnud. Oli tuuleta ja pilves. Täiesti, täiesti pilves. Mitte kusagil mitte mingit heledat laiku.

Tädi Piiale aitas. „Greta! Martin!“ röögatas ta äkki nii valjusti, et vanaisa kerkis toolilt nii, et prillid vajusid ees viltu, arvates, et keegi kutsub teda ja kass Sisu pani plehku.

„Aitab magamisest, ärgake üles, tooge voodid alla ja pakkima,“ karjus tädi Piia edasi, aga läks ise ikkagi appi, sest Martin oli veel koba. Ta aitas neil voodid kokku pakkida, tekid-linad-padjad sauna pealt alla tuua ning viis tuppa ära. Siis hakkas ta kähku oma asju pakkima. Tädi Piia pidi alati särama – kuna ta siin nüüd paar päeva sai päikest võtta, oli ta nahk jälle jumekas ja ta pani selga lumivalged püksid ning särgi. Pihustas end üle ka parfüümiga ning oligi peaaegu valmis. Greta ja Martin jõudsid vaevalt midagi süüa kui juba oli vaja autosse istuda.

„Kus sul nii kiire nüüd äkki hakkas?“ uuris vanaisa.

„Minema siit. Linna.“

„Mis sinna linna?“ uuris vanaisa edasi.

„No siin pole ju ka mõtet passida, kui päikest ei ole,“ arvas Piia.

Vanaisa ei osanud midagi öelda selle peale. „Eks te siis minge peale kui nii kiire kannul on,“ ta kallistas Gretat ja Martinit ja sosistas neile, et nad oleksid tublid ja küll nad hakkama saavad. Helistagu vahel vanaisale ka ja tulgu hoopis külla. Vargsi pistis vanaisa mõlemale lapsele ka väikse rahatähe kaasa, ise silma pilgutades, et nad ei kõssaks. Lapsed said aru ja peitsid raha kohe taskusse.

Suur parfüümikogus tekitas uudis- ja saamahimu igasugustes kiletiivalistes, kes hakkasid tädi Piiat piirama ja selles lõhnapilves tema kohal lendama nagu oleksid lõksus.

„Mida kuradit! Ah pekki noh ... värdjad! Ja mis see veel on, raisk ma ütlen, just sain jalga,“ ta proovis oma kiiskavatelt valgetelt pükstelt mingit äsja tekkinud plekikest eemaldada, aga see läks hoopis laial ja ajas Piia eriti vihaseks.

„Ah, pekki, lähme, tšau-tšau,“ ütles ta ja sõitis väravast välja. Auto taga aknast vaatasid Greta ja Martin õues olijatele järele.

„Ei noh ... tulid äkki ja lähevad äkki, nii Piia moodi. Ainult neist lastest on kahju,“ ütles vanaisa ja seekord oli ema Pauliina temaga nõus. Vanaisa oli suutnud end vaos hoida kõik need päevad ega olnud Piiaga tema lastest ega nende isast rääkinud. Piia oli liiga plahvatusohtlik isegi vanaisa jaoks. Suurest emotsionaalsest puhangust aetuna õngitses ta oma suurest rahataskust ka teistele lastele rahatähe.

Pilves ilm aga teisi ei seganud, oli lausa vahelduseks.

„Vihma võiks ka tulla,“ arvas vanaisa. „Siis saaks ehk metsast mõne kukeseene ka.“

Lukas ootas ka seetõttu vihma, ta oleks nii väga tahtnud metsa minna seeni otsima ja korjama.

Järgmisel päeval oli aga jälle päike, kuigi tuuline ja et see keerutas liiga palju, siis mere äärde ei saanud minna. Nii otsustas tädi Pirjo ka midagi kasulikku teha ja asus üle-eelmisel päeval niidetud muru kokku riisuma, kui äkki märkas mingit liikumist kõrte sees – uss!

„Pauliiiinaaa!” hüüdis ta kõva häälega, pööramata pilku ussilt. Tädi Pirjo riisus köögiakna all, umbes just sealt kus nende madu elas. Ema Pauliina tormas õue enne kui tädi Pirjo oli oma hõike lõpetanud.

„Näe, uss,” ütles tädi Pirjo ja osutas liikumisele. Ema Pauliina nägi ja nad asusid seda jälitama. Varsti aga avastas uss, et teda jälitatakse ja tõstis tempot. Ema Pauliina ja tädi Pirjo tegid seda samuti ja siis nad nägidki lõpuks, kes oli see „madu” – alles kleenuke ja nooruke nastik! Polnud isegi veel poolemeetrine. Ja see väike ilus olevus oli neid hoidnud hirmu all pool suve! Ema Pauliina ja tädi Pirjo südamed lausa heldisid, nähes seda habrast olendit ja nad jätsid ta rahule, paludes seda teha ka teistel ning nii jäi tädi Pirjol isegi pilt tegemata.