Ema Pauliina argipäev

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES,   KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU 14.  Suvine kaks kuud hakkas läbi saama ja oli aeg hakata mõtlema lahkumisele. Poistele see ei meeldinud üldse mitte. Kõik olid saanud palju joosta, hüpata; ka tembutada, vastu hakata ja jälle sõna kuulata. Mitu korda said kõik rannas käia, ka Hansuke oli suve lõpuks nõus pidžaamast ja kummikutest loobuma. Vanaisaga oli palju saanud maailma asjadest ja ajaloost lobiseda, eriti meeldis seda teha Lukasele. Isegi mõned dinosaurused olid ära nähtud, küll vilksamisi, aga siiski, sest selgus, et nad on ootamatult pelglikud. Ja nii edasi ja nii edasi. Tohutult palju suvesündmusi oli selleks korraks talletatud. Ja Lukas oli hüpanud lausa nii palju, et põlved valutasid ja ühel õhtul enne magamaminekut palus ta emal omale pool tabletti valuvaigistit anda ja ema küsimusele, miks?, vastas Lukas täiesti loogiliselt, et pool sellepärast, et tal ainult üks jalg valutab. Ja ükskord isegi õnnestus Lukasel käia tädi Pir

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES,  KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU  13. Õhtuks oli toast saanud väike lõbus seapesa. Ema Pauliina ohkas, seistes siin, maakodus, samamoodi silmitsi segadusega nagu linnakodus. „Nii, poisid!” hõikas ta. „Koristama! Kohe!”                                           Poiste näod läksid vingu. „Miks mina jälle …” alustas Lukas. „Emil ikka ka, mitte ainult sina, Hans ka. Igaüks paneb midagi ära, omale kohale.” Greta libises vaikselt toast välja, kuigi ka temal oleks olnud nii mõnigi asi ära panna. Keegi ei liigutanud ennast. Emal hakkas limiit täis saama, iga päev see sama jama. Mitte keegi ei korista, kui ta kasvõi kolmeks minutiks pilgu kõrvale pöörab, valitseb toas juba kaos. „Kas ma lähen praegu beibeks kätte ära või? Ei viitsi ka end üldse liigutada …” „Ei! Ei!” karjusid Emil ja Lukas. Ainult mitte seda! Mitte beibeks! Nad koristasid. Hans aitas ja pani oma karbi ilusti riiulile ja viis oma kummikud esikusse. Millegipärast see al