14.

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES,  

KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU

14. 

Suvine kaks kuud hakkas läbi saama ja oli aeg hakata mõtlema lahkumisele. Poistele see ei meeldinud üldse mitte.

Kõik olid saanud palju joosta, hüpata; ka tembutada, vastu hakata ja jälle sõna kuulata. Mitu korda said kõik rannas käia, ka Hansuke oli suve lõpuks nõus pidžaamast ja kummikutest loobuma. Vanaisaga oli palju saanud maailma asjadest ja ajaloost lobiseda, eriti meeldis seda teha Lukasele. Isegi mõned dinosaurused olid ära nähtud, küll vilksamisi, aga siiski, sest selgus, et nad on ootamatult pelglikud.

Ja nii edasi ja nii edasi. Tohutult palju suvesündmusi oli selleks korraks talletatud. Ja Lukas oli hüpanud lausa nii palju, et põlved valutasid ja ühel õhtul enne magamaminekut palus ta emal omale pool tabletti valuvaigistit anda ja ema küsimusele, miks?, vastas Lukas täiesti loogiliselt, et pool sellepärast, et tal ainult üks jalg valutab.

Ja ükskord isegi õnnestus Lukasel käia tädi Pirjoga metsas seeni otsimas ja Lukas mäletas seda hästi. Nad käisid ikkagi päris-päris metsas, seal oli hämar ja palju puid ja sammalt ja hoopis teised lõhnad ning hääled. Tädi Pirjo näitas talle põdrapabulaid ja kitsejälgi ning manitses Lukast ettevaatlikkusele, sest nii tihedas metsas võis igasuguseid loomi liikvel olla. Lukas oligi ettevaatlik ja korralik, ta ei oleks tahtnud nii paksu metsa ära kaduda ja tädi Pirjoga oli ka huvitav, sest ta tundis hästi loodust ja näitas talle ka seeni, mida tohib korjata ja Lukas õppis selgeks kukeseene, ilusa kollase seene. 

Lukasel oli hea meel ka selle üle, et vanaisa juures maal elab teisigi loomi, kes ei tahagi kohe kedagi nahka pista ja sellepärast oli Lukas ka ettevaatlik ja vaikne, et ta tegelikult lootis mõnda looma päris oma silmaga näha. Tema ettevaatlikkus sai premeeritud oravaga. Alguses oli Lukas veidi pettunud, kuid tädi Pirjo seletas, et siin maal metsas oravat näha on suur au, sest oravad on juba peaaegu kõik linna elama kolinud ja metsaoravad on hoopis teist sorti oravad, pealegi oli selle kasukas väga tume ja selliseid linnas pole. Lukas oli uhke, et ta oli leidnud okste vahel kükitava orava üles. Tädi Pirjo lohutas teda, et küll järgmisel suvel juba mõni kits või põder ka Lukasele end näole annab.

Isa Raul pidi neile järele tulema ja nad kõik linna sõidutama. Pakkida oli palju ja auto sai otsast otsani täis.

Ema Pauliina oli tõsine ja veidi kurb, sest maal oli vabadus, mida linnas polnud ja linnaelu argipäev terendas silmapiiril. Aga vanaisaga oli ta teinud kokkuleppe, et nad võivad muretult tulla ka järgmisel suvel maale. See lohutas pisut ema.

Vanaisa ja tädi Pirjo, kass Sisu süles, lehvitasid, kui viimanegi kott ja poiss oli autosse saanud ning Raul sõitma hakkas. Raul andis väravast välja sõites signaali, justkui hüvastijätuks majale.

Vanaisa lonkis autole järele külatänavale ja lehvitas, kuni auto käänaku taha kadus. Vanaisa seisis veel natuke aega tühjaks jäänud õues ning läks tuppa ära magama.

Tädi Pirjo aga lihtsalt kuulas. Kuulas vaikust. Üks käblik tegi oma suvelõpu minitrilleri.