7.

 EMA PAULIINA ARGIPÄEV

7.

Lukas ja Emil röögatasid ühest suust: „Vanasa tuleb!”

Nad lehvitasid talle aknast. Vanaisa lehvitas vastu. Lapsed jooksid üksteist rebides ust avama. Nad avasid selle koos, nägu kõrvuni naerul. Vanaisa oli ju tore, eriti tema habe, mida sai tirida ja mille funktsiooni oli iga kord võimalik mõistatada.

Ukse tagant kostis „vanaisa!”, nii et trepikoda kajas ja terve püstak võis kuulda, et tulijaks oli vanaisa.

„No tere kallikesed! Mis te teete siis? Kuidas teil läheb ka?” Ta rassis uksest sisse ja jäi oma suure kerega ukse ette seisma, nii et uks kuidagi kinni ei mahtunud. Ema oli hädas, sest talle ei meeldinud, et kõik maja elanikud kuulevad, kuidas tema lastel läheb. Ja pealegi tuli koridorist suitsuhaisu ja joodik Uku sajatusi.

„Tere, mina ei ole enam haige,” ütles Lukas kohe.

„Aga mina köhin,” lausus Emil. „Mina ei saa minna õue.”

Vanaisa Ruudi vangutas kaastundlikult pead, kuigi ta polnud päris kindel, mida keegi ütles, sest kõrva kuulmisaparaadi patarei hakkas vist läbi saama. Sellegipoolest oli tore lapselapsi näha. 

„Noo, oh sind vaesekest ka. Tule vanaisa kallistab sind,” ütles ta Emilile. „Ja sind siis ka, Lukas-poiss.“ Ja Lukas tuli ka tema karusesse kallistusse, ise näpistades Emilit, kust aga sai. Emil vingus, vanaisa arvas, et tegi talle haiget või laps lihtsalt ei taha seal olla ja lasi Emili lahti. Kuid mitte kaua ei saanud Lukas nautida vanaisa kallistust, sest ka Emil oskas näpistada.

„Oh teid vaeseid lapsi küll,“ ohkas vanaisa. „Isa kodus pole üldse ja… kuidas te siin niimoodi ikka hakkama saate iga päev?“ Ema Pauliina vaikis ja ta surus hambad kõvasti kokku. Vanaisa rõhutas seda iga kord ja peaaegu iga päev, kui raske elu neil on, ilma isata kasvavad lapsed, mis neist niimoodi küll saab. Ja kui tema kohe-kohe ära kaob, mis siis veel saab? Tema ohkamine oli isegi teisel pool telefonitoru nii väsitav, et ema pidi pärast natuke taastuma. Jah tõepoolest, kuidas nad hakkama saavad? Pole aega mõelda, aga saavad ja selline haletsemine ei teinud olukorda sugugi lihtsamaks. Lihtsam oleks, kui läheksid koos Lukasega suveks maale, aga seda sa ju ei taha, mõtles ema Pauliina endamisi.

„Tule vaata,” ütles Lukas siis ja tiris vanaisa kättpidi laste tuppa.

Vanaisa pidi vaatama uusi mänguasju, mida ta juba eelmisel nädalal oli näinud, siis uut pidžaamat ja uut raamatut. Ta aina noogutas. Ta jõudis vaevalt käe välja sirutada, et vaadata lähemalt, mida Lukas oli talle pihku pistnud, kui ta selle juba ära võttis ning uue asja asemele pistis. Siis tuli Emil ja nõudis oma osa.

„Tule vanasa nüüd.”

Nüüd pidi vanaisa vaatama Emili uusi multifilme. Ja ideaalne oleks, kui ta neid kohe ka koos Emiliga vaatama hakkaks.

„Mina vaatan seda!” teatas ta uhkelt, vibutades karpi vanaisa nina all, nii et too pidi jälgima, et ta pihta ei saaks, ja demonstreeris, kuidas ta ise multifilmi käima oskas panna. 

„Noh, sul ei lasta mitte mantlitki seljast võtta,” naeris ema Pauliina, kes tuli magamistoast ning lisas: „Tere lõpuks. Sain ka mahti tulla, aga kuulsin, et sul tegemist, sa üsna nõutud kuju siin.”

„Tere jah, küll nad sikutavad ja rebivad, üksteise võidu.”

„Aga neil ju on vaja näidata. Ja neil on hea meel, kui sa tuled.”

Vanaisa Ruudi oli ilmsesti meelitatud selle teadmise kordamisest. Kuid ta hoopis küsis: „Kas sa Pirjost ka midagi tead? Nii kadund teine. Helistab küll vahel, kuid ei näita.”

„Käis just siin. Läks ära.”

„Aga Piia va laiskvooster?”

„Ka just lahkus.”

„Siis sul täna tihe päev, kõik käivad muudkui.”

„Jah, mul tuleb veel arst ka.”

„Tohoh! Kellele siis? On's pisikesel midagi viga?”

„Noh,” emal oli hea meel, et keegi vähemalt küsib, kuigi samal ajal oli ta väsinud vanaisale vastust andma laste tervise kohta, sest kõik vastused olid talle teada. „Ta köhib natuke. Arst tuleb kontrollib üle.”

Vanaisa pani käe kõrva juurde, see neetud masinavärk seal kõrvas pole ikka miski asi. „Mida, mida?” küsis ta.

„Arst tuleb kontrollib üle,” ütles ema valjemini.

„Jah, seda ma kuulsin, aga enne seda?”

„Et Hansuke köhib natuke,” ema oli kannatlik.

„Ahah. See aparaat siin jumpsib vahel, tead. Siis ma ei kuule mitte midagi,” vanaisa koputas kuulmisaparaadile, mudis seda pisut, kõverdades näo grimassi, kui see vilisema kippus. Ise pomises endale, et „ah Hansuke köhib, no ju läheb ikka üle, kus ta pääseb.“

„Mis siis sinul uudist?” vahetas ema teema üldisemale.

„Mis siin ikka nii väga uudist … Helgile helistasin eile ja seal olevat kõik vanaviisi. Surm-elu-pruutisid pole ja kõik kiruvad kõiki ja Oskar joob ikka ja on praegugi purjus, sest pinsi päev oli natuke aega tagasi. Küsis, millal ma sinna lähen ja tead ju küll, niisama.”

„Jah. Ega seal eriti midagi juhtu jah.”

„Mida-mida?”

„Et ega seal midagi eriti ei juhtu jah.”

„Ahah. Jah noh ... Mis sa ikka nii väga tahad, et seal juhtuks. Aga kas ma ise tänavu enam sinna saan, võib-olla suren enne ära.“ Ütles vanaisa ja vangutas murelikult pead. Ema Pauliina ei tahtnud ka sellele reageerida, kuna lapsed olid ka sealsamas ja talle ei meeldinud, et vanaisa koguaeg surmast rääkis ka laste kuuldes.

„Ei sure sa midagi. Elad veel kaua-kaua, küll sa näed.“

„Ei tea… enesetunne nii kehva viimasel ajal ja süda puperdab sees ja,“ vanaisa tahtis muudkui edasi lasta.

Lapsed vaatasid teda ja olid täitsa vakka. Ema viis teema ruttu mujale.  

„Kuule vanaisa, kas sa süüa tahad, mul jäi üle kartulit ja kastet. Kastet lapsed ei tahtnud. Võid kõik ära süüa kui tahad.”

„Noh, kui sa just niimoodi pakud, siis ma ei pea täna jälle suurt sööki keetma, mul ongi palju tegemist, see söögitegemine nõuab jälle oma aja.”