Ema Pauliina argipäev

 EMA PAULIINA ARGIPÄEV 8. Vanaisa matsutas isuga, ema Pauliinal olid head söögid. Ta sõi, mida too talle ette tõstis, sest see oli loomulik, et vanaisa ise endale süüa ei tõstnud, tema istus ja ootas, sest tal oli istumast raske püsti saada. „Need jalad ei kanna ka enam midagi,” tavatses ta siis kiruda. Lapsed läksid  seniks  oma tuppa , sest siis kui vanaisa sõi, ta muuga ei tegelenud. Varsti nad tulid tagasi, kui arvasid, et on õige aeg, ning käes oli kum­malgi oma Lego ehitis. Seda nad tahtsid vanaisale näidata. „Vaata vanasa, mis mina tegin,” Lukas lehvitas oma Lego vanaisa silme ees. „Oi kui ilus ...” vanaisa noogutas ja vastas täissuuga. „Ise tegid? Kuidas sa oskad?” Lukas oli meelitatud. „Lihtsalt oksan.” „Läägi õieti,” parandas Emil. „Vaata vana, mina tegin ka selle ise!” „Oh, sina ka!” Vanaisal oli ikka suu täis. „Küll te teete uhkeid asju.” „Vanaisa, ära matsuta niimoodi laste ees,” noomis ema vaikselt. Vanaisa püüdis viisakamalt. Äkki tuli talle midagi meelde

 EMA PAULIINA ARGIPÄEV 7. Lukas ja Emil röögatasid ühest suust: „Vanasa tuleb!” Nad lehvitasid talle aknast. Vanaisa lehvitas vastu. Lapsed jooksid üksteist rebides ust avama. Nad avasid selle koos, nägu kõrvuni naerul. Vanaisa oli ju tore, eriti tema habe, mida sai tirida ja mille funktsiooni oli iga kord võimalik mõistatada. Ukse tagant kostis „vanaisa!”, nii et trepikoda kajas ja terve püstak võis kuulda, et tulijaks oli vanaisa. „No tere kallikesed! Mis te teete siis? Kuidas teil läheb ka?” Ta rassis uksest sisse ja jäi oma suure kerega ukse ette seisma, nii et uks kuidagi kinni ei mahtunud. Ema oli hädas, sest talle ei meeldinud, et kõik maja elanikud kuulevad, kuidas tema lastel läheb. Ja pealegi tuli koridorist suitsuhaisu ja joodik Uku sajatusi. „Tere, mina ei ole enam haige,” ütles Lukas kohe. „Aga mina köhin,” lausus Emil. „Mina ei saa minna õue.” Vanaisa Ruudi vangutas kaastundlikult pead, kuigi ta polnud päris kindel, mida keegi ütles, sest kõrva kuulmisaparaa