8.

 EMA PAULIINA ARGIPÄEV

8.

Vanaisa matsutas isuga, ema Pauliinal olid head söögid. Ta sõi, mida too talle ette tõstis, sest see oli loomulik, et vanaisa ise endale süüa ei tõstnud, tema istus ja ootas, sest tal oli istumast raske püsti saada. „Need jalad ei kanna ka enam midagi,” tavatses ta siis kiruda.

Lapsed läksid seniks oma tuppa , sest siis kui vanaisa sõi, ta muuga ei tegelenud. Varsti nad tulid tagasi, kui arvasid, et on õige aeg, ning käes oli kum­malgi oma Lego ehitis. Seda nad tahtsid vanaisale näidata.

„Vaata vanasa, mis mina tegin,” Lukas lehvitas oma Lego vanaisa silme ees.

„Oi kui ilus ...” vanaisa noogutas ja vastas täissuuga. „Ise tegid? Kuidas sa oskad?”

Lukas oli meelitatud. „Lihtsalt oksan.”

„Läägi õieti,” parandas Emil. „Vaata vana, mina tegin ka selle ise!”

„Oh, sina ka!” Vanaisal oli ikka suu täis. „Küll te teete uhkeid asju.”

„Vanaisa, ära matsuta niimoodi laste ees,” noomis ema vaikselt.

Vanaisa püüdis viisakamalt. Äkki tuli talle midagi meelde. Ta tõusis kiirustades püsti ja pühkis suu puhtaks. Taldrik oli ka parajasti tühjaks saanud, viimase lihvi oli vanaisa andnud keelega ning taldrik läikis nagu oleks nüüdsama kapist võetud.

„Kuule, mulle tuli just praegu meelde, ma pean nüüd minema hakkama. Pidin ju Sassi juurest läbi minema, tead ta elab seal mõni tänav edasi.”

„Jah, tean küll. Eks sa hakka siis minema. Sul tuleb alati nii äkki meelde, et sa midagi tegema pead. Hea muidugi, et sul üldse meelde tuleb.”

Vanaisa tõusis kiirustades ja tõmbas jope peale. Lapsed saatsid ta kurva näoga ukseni.

„Ma tulen varsti jälle, ärge nüüd kurvastage,” lohutas vanaisa ja patsutas poisse õlale. „Varsti saab maale ka ja ...” uks paugatas kinni. Lapsed ohkasid korraga.

Nad jooksid akna peale, et lehvitada. Kuid vanaisa ei osanud vaadata aknale, kus kaks ootavat silmapaari ohkasid.

„Ta ei lehvita …” ütles Lukas nõutult.

„Emme, vanasa ei näe meid ... mitte kunagi ... noh.”

„Nojah, ta ju ei tea, et te lehvitate, te ei öelnud talle. Ta ise ei tule selle peale. Varsti tuleb arstitädi Hansu vaatama. Mängime niikaua seda loomadega mängu.”

„Jaa .. teeme seda. Emil tule paneme mängu paika.”

„Emme, miks vanaisa varsti ära sureb?“ küsis Lukas.

„Ta ei sure. Ta lihtsalt räägib nii,“ vastas ema.

„Aga miks?“

„Ta arvab, et ta on haige ja sureb. Ta kardab, et tal on mõni haigus, kuigi tal ei ole. Arstid ütlesid, et ta on terve, aga ta ikka arvab, et ei ole. Tema arvates arstid valetavad. Aga tegelikult on, nii et ta ei sure, kõik on korras.“ Lukas ja Emil noogutasid, emme oli usutav küll ja vanaisal oli ometi nii hea söögiisu, et küllap tal ikkagi oli kõik hästi. Aga et ta kardab, see oli poistele uudis, sest nad olid arvanud, et vanaisa ei karda küll kedagi ega mitte midagi. Aga juba läks mõte mujale ning nad leppisid paratamatusega, et vanaisa ei oska lahkudes vaadata aknale. Kuid varsti saabus kompensatsioon, vähemalt teatud mõttes. Arst pidi tulema. Paras aeg tegudeks, sest emmel pole siis ometi aega tulla segama. Tore seegi. Seniks tuli leppida lauamänguga, mis oli tegelikult hea mäng. Seal olid ilusad loomad ja emmega mängides sai alati nalja ja siis ei saanud Emil sohki teha.

„Aga emme, miks meil on ainult vanaisa? Lastalaias ühel on vanaema ka,“ uuris Lukas edasi.

Ema ei teadnud kohe, mida vastata. Korra mõelnud, ütles ta et vanaema läks ära.

„Aga kuhu ta siis läks?“ küsis nüüd Emil. „Kas talle ei meeldinud vanaisa juures?“

„Täpselt nii, Emil, õige. Vanaemal sai vanaisast villand ja ta läks ära kellegi teise juurde elama,“ vastas ema.

„Kas ta läks siis mingi teise vanasa juurde?“ päris Lukas väsimatult edasi.

Ema mõtles hetke, ta ei tahtnud tegelikult seda teemat tõstatada, oli temagi ju lahutusele mõelnud.

„Jah, võib vist nii öelda küll,“ vastas ta siis.

„Nii et ta on siis nüüd õnnelik?“ uuris Lukas edasi.

„Jah, ma loodan küll,“ vastas ema.

„Aga mida tähendab villand?“ küsis Lukas siis.

„Kas nagu villasokid?“ päris Emil.

„Villand on siis kui sul on… villand, kõriauguni, oled väsinud ja tahad ära,“ proovis ema selgitada.

„Kas väsinud nagu sina emme? Kas sul on ka villand ja sa lähed ära? Kui issi joob olutta palju, siis te karjute ja siis sa ütled ka, et sul on villand.“

Ema oli vait ja veidi ehmunud. Aga loomulikult nad ju kuulevad neid reede ja laupäevaõhtuid. Kõik kuulevad. Tal oli oma lastest kahju ja tal oli hetkel ka endast kahju.

Ta naeratas lastele ja ütles, et tema ei lähe nende juurest kusagile, ükskõik, kui villand tal issi õllejoomisest on.

„Sa siis jääd?“ küsis Emil.

Ema vaatas oma poisse, kui need talle otsa vaatasid ja vastust ootasid.

„Jah. alati,“ ta tegi mõlemale poisile pai ja kallistas.

„Vanasa ütles, et varsti saab maale,“ ütles Lukas täringut veeretades. „Kas saame?“

Ema vaikis hetke. „Ma ei teagi. Tegelikult on nii, et maa on natuke katki praegu ja vanaisa läheb ja remondib selle ära ja siis järgmisel suvel läheme kõik koos maale vanaisa juurde. Sobib?“

„Jaa,“ vastasid lapsed koos. Nad täpselt ei olnud küll aru saanud kui kaugel see järgmine suvi on ja jäid arvutamisega ka üsna pea jänni, et mitu ööd selleks tuleb ära magada.

Tegelikult ei tahtnud ema veel minna sinna ääremaal asuvasse suvilasse, kus pole ei kraanist tulevat vett, elektrikütet ega korralikku wc-d. Ehk järgmisel suvel kui kõik on jälle aasta vanemad ning Hans ka juba kõnnib. Ja vanaisa lubas tõesti, et paneb elektri sisse. Siis vaatab, kas saab. Tuli see üks suvi vahele jätta. Ja vanaisat tuli ka moosida, sest tema oli linnaelust väsinud ja käis maal oma suvilas puhkamas, kuhu ta lisalärmi ei soovinud. Aga küll saab, varsti on aeg, et asjad muutuksid. Rauli oli seal ju ometi tarvis, kes siis puid lõhuks ja muid tarvilikke meeste töid teeb. Vanaisa Ruudi oli ikka imelik.