Ema Pauliina argipäev

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES,  KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU 12. Kodus ootas neid tädi Piia, kes peaaegu magas lamamistooli peal ja praadis end nüüd juba pärastlõunase päikese käes. Martin oli läi­nud Greta ja vanaisaga naabrite juurde kanu vaatama ja mune tooma. Tädi Piia eriti ei reageerinud kui rannabande koju saabus. Ta küll ärkas ja vaatas seda sebimist loiult. Kuidas vanaisa Piia nõusse oli saanud, ei tea, aga isegi vanaisa sai aru, et need lapsed vajavad natuke emast lahusolekut, siis käitusid nad alati nii hästi. Kohe kui ema oli juures, olid pahandused ka ligi ja Greta läks eriti närvi ja tigedaks. „Oi, sa vist polegi ärganud vahepeal. Kas liigutanud ikka oled?” küsis ema Pauliina tädi Piialt. „Jah … mis, ikka olen. Käisite rannas?” „Jah ujumas vesi oli väga soe ja Hans oli kummikutega koguaeg,” vuristas Lukas kiiresti ette rannasündmused. „Oli ka vä? Hans, olid kummikutega rannas vä?” „Ja.” „Miks siis? Kas sul palav ei olnud vä?” küsis tädi Piia

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES,  KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU 11.  „Emme, kas me täna randa läheme?” küsis Lukas. „Vaatame, võib-olla. Teeme siin kõik korda ja siis vaatame.” „Jeeee!” Lukas hõiskas ja jooksis välja, teised tema järele. Hans oli just jõudnud köögi ukse­lävele, kui teised juba tagasi õue jooksid. Ta ohkas kerges hämmingus, keeras end ringi ja läks jälle välja.     „Kohvi polegi valmis vä?” Tädi Piia oli ärganud ja nõudis oma väljateenitud õigusi, unustades, et ta pole hotellis. „Oli valmis, otsa sai. Oleks nagunii ära jahtunud,” sai ta vastuseks. „Ei võind siis teha vä? Raske oli?” turtsus ta, padjanägu peas. Ta pani endale elektrikannuga ise vee keema. „Tõrjume, tõrjume … tõrjume välja …” mõtles ema Pauliina vaikselt omaette. Ta ei tahtnud tädi Piiast väga välja teha, tal oli palju muudki tegemist. Tädi Piia suutis teda lihtsa vaevaga täiesti närvi ajada ja ta ei tahtnud seda. Mitte täna, mitte praegu. Tädi Piia ise seda ei teadnud ja a

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES, KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU 10.  Mõne aja pärast hakkasid ärkama ka teised – Hans, Emil ja kass Sisu, lõpuks oli siis see kauaoodatud inimeste hommik käes. Tuppa tuli ka Greta, üks öistest külalistest. Tädi Piia tütar ja Martini õde. Vanaisa toast tuli endiselt norinat. Sisu ootas välisukse ees. „Oi, tere Sisu!” ütles unise häälega Emil, kes läks õue pissile ja lasi ühtlasi kassi tuppa. „Kurr-kurr-kurr,” tuli ta kurrutades kööki. Varsti tuli Emil tagasi ja ütles emmele tasakesi, et „Emme, kuule, kuuled? Nägin seda madu jälle.” „Mis madu? Tahan ka näha ...” ütles Greta, kes ka rääkis kohe tasakesi. Ema muutus valvsaks ja hakkas jälle mõtlema, kuidas madu tuvastada ning ei vastanud kohe Emilile. Too oli kärsitu. „No aga see madu! Mh, emme noh. Tule Greta, ma näitan sulle,“ Emil oli uhke, et ta R-tähte oskab öelda ning ei jätnud võimalust kasutamata, et kutsuda tüdrukut nimepidi. Ta ei pannud märkamagi, et kust see Greta äkki

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES, KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU 9.   „Issi, kas sa pakid asju? Kas sa lähed juba ära?“ küsis Emil. „Joo, pitäis küllä minnä.“ „Sa menet töihin?“ küsis Emil edasi. „No joo, töitä on, puhkus on loppunut,“ vastas isa. Emil oli vait. Lukas ei öelnud ka midagi, ta nägi, kuidas ema ja isa vahel tülitsesid ning kuidas isa siis jälle õlut jõi ja ta arvas, et isal ongi paras aeg lahkuda, sest emme vajab puhkust. Lukas ise hoolitseb selle eest, et emme saaks puhata. Isa oli alati isa, aga emme oli ikkagi emme. Isa Raul keeras väravast välja ja andis signaali. Vaikides läksid mahajääjad igaüks omi asju tegema. Vanaisa oleks tahtnud küll kedagi lohutada jälle, kuid talle ei antud võimalust ja nii läks ta ära magama.   Oli öö. Öösel oli maal vaikne, eriti hilissuvel, kui linnulaul oli kuidagi äkki vaibunud ja vaid käblik tõmbas vahel veel paar lühemat trillerit. Nii ka tänane öö algas vaikselt, olles tähine, tuuletu ja pime. Õues laperdasid