9.

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES,
KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU

9.  

„Issi, kas sa pakid asju? Kas sa lähed juba ära?“ küsis Emil.

„Joo, pitäis küllä minnä.“

„Sa menet töihin?“ küsis Emil edasi.

„No joo, töitä on, puhkus on loppunut,“ vastas isa. Emil oli vait. Lukas ei öelnud ka midagi, ta nägi, kuidas ema ja isa vahel tülitsesid ning kuidas isa siis jälle õlut jõi ja ta arvas, et isal ongi paras aeg lahkuda, sest emme vajab puhkust. Lukas ise hoolitseb selle eest, et emme saaks puhata. Isa oli alati isa, aga emme oli ikkagi emme.

Isa Raul keeras väravast välja ja andis signaali. Vaikides läksid mahajääjad igaüks omi asju tegema. Vanaisa oleks tahtnud küll kedagi lohutada jälle, kuid talle ei antud võimalust ja nii läks ta ära magama.

 

Oli öö. Öösel oli maal vaikne, eriti hilissuvel, kui linnulaul oli kuidagi äkki vaibunud ja vaid käblik tõmbas vahel veel paar lühemat trillerit. Nii ka tänane öö algas vaikselt, olles tähine, tuuletu ja pime. Õues laperdasid nahkhiired. Kuid sel ööl oli vaikus äkki kadunud. 

Korraga oli kuulda ebamäärast kolistamist, natuke mitterahulolevat ja vabandavat häälitsemist ning hetkeks lõi köögis valgeks. Siis oli jälle vaikus. Aga see korraks piisas, et ärkaks Hans ja tuleks lakast alla kass Sisu. 

Hans oli kindel, et köögis on koll ja ei suutnud enam uinuda, kuid nutta ka ei tahtnud, sest siis koll kuuleb ja tuleb vaatama. Nii ta lamas, silmad pärani ja julges vaevu hingata. Õuest kostis veel imelikku kraapivat häält, mis kinnitas fakti, et see on koll. Kuid see oli hoopis kass Sisu, kes oli öösiti ergu unega ning tema jälle oli kindel, et köögist saab süüa, sest võib-olla on juba hommik, mis sest, et õues on ikka veel pime ja taevas tähed. Inimestest ja nende sea­dus­test ei saa ju kunagi aru.

„Mhh ... mida sa kohmitsed,“ sosistas keegi. „Äratad vanaisa üles veel. Tee siva, lähme magama, davai nüüd.“

Vanaisa tuba oli kohe köögi kõrval ja sealt oli kuulda rütmilist norskamist. 

Midagi kukkus, metalne kolin põrgatas köögis mööda põrandat.

„No raisk noh, ütlesin, et tee vaikselt!“

Tuli klõpsas kustu, köögi uks vaikselt kääksatas ja majas jäi vaikseks. Aga mitte kauaks.

Üsna varsti hakkas ka toast jälle hääli kostma – sosinaid ja uste vaikset kolksumist kui pissihädalised õue tulid. Köögis läks jälle tuli põlema. Hans hiilis kööki ema selja taga ja vaatas kõikidesse nurkadesse. Ning ohkas kergendatult. Tundub, et koll oli neid – või teda üksi – kartma hakanud ja põgenenud. Hans oli enda julguse üle uhke ning ei kartnud isegi ööpimeduses õue pissile minna. 

Kass Sisu istus oma sööginõu juures ning ootas silmade särades, vägev nurruvärin pani tema vurrud võbelema ja terve kere kaasa võnkuma. Kuid suur oli tema pettumus, kui ema Pauliina ta sülle võttis, endaga õue viis ning lakauksele koputas. Ka tädi Pirjo oli üles ärganud kogu selle kolistamise peale, nii et ta avas laka ukse peaaegu kohe. Sisul oli muidugi kerge arusaamatus, et mis toimub, miks mind transporditakse? Miks keegi mulle midagi ei räägi? Jälle magama või? Aga ma just ärkasin! Ei taha lakka! Tahan tuppa! Toas on soe. Toas on ka magamistuba, kuhu saab hiilida kui kõik magavad. Lakas on … lakas on … ah, noh, hea küll. Saba tegi rahulolematuse jõnksu ning ta sättis end tädi Pirjo voodi jalutsisse.

 

Saabus hommik, päike juba sillerdas ning tõotas tulla ilus ilm. Kell oli just kaheksa saanud ning ema Pauliina ärkas. Jättes Emili ja Hansu magama, hiilis ta ise ettevaatlikult vanast ja krudisevast voodist välja. Lukas oli ammu üleval ja istus elutoas tugitoolis.

„Tere hommikust Lukas,” lausus ema pisut imestunult, sest tavaliselt, või siis tegelikult vist mitte kunagi, ei istunud Lukas üksi ja vaikselt omaette.

„Tere hommikust emme,“ vastas Lukas ja jätkas aknast välja vaatamist, pilk suunatud kaugusse.

„Mis sa teed?“ küsis ema.

„Mõtlen,“ vastas Lukas.

„Millest?“

Lukas vaikis. Ema ei tahtnud pinnida ka ja läks tuld pliidi alla tegema. Kõik ülejäänud magasid, ka kass.

Tuli praksus mõnusalt pliidi all, ema pani pudrupoti tulele. Siin maal ei küsitud, kes mida süüa tahtis, sest igaüks sõi nagunii, mida oli, mida tahtis ja mis ette juhtus, seega pudru keetis ema ikka igaks juhuks valmis, sest vanaisa ja Lukas tahtsid seda kindlasti. Ja siis veel ka tädi Pirjo, kellele maitses ka külmaks tõmbunud puder. 

Lukas oli endiselt teises maailmas. 

„Emme kuule,” alustas ta.

„Jaa?”

„Ma ei saa aru, et miks dinosaurused siin on …”

„Võib-olla neile meeldib siin ja nad saavad siin rahus olla.”

„Et keegi ei sega neid? Inimesed, autod?”

„Jah, näiteks.”

„Hmm … aga naljakas on näha telekast linnas, kuidas nad seal on. Dinosauruste maa ... kas siis telekast näitab ka seda siin? Vanaisa maad?”

„Ei Lukas, see, mida telekast näitab, see on hoopis üks väga kauge dinosauruste maa. Selline maa, kuhu enam minna ei saagi, sest seda ei ole olemas. See on …“  ema otsis õiget sõna, „…muutunud,” vastas ta siis.
„Jah, nad ju elasid nii ammu ... seda maad ei saagi olemas olla,” lausus Lukas.

„Täitsa õige. Ja sellepärast, et see oli nii ammu, on see maa muutunud. Nüüd elavad seal  muutunud maal teised loomad.”

„Jah, sest nemad ju tahavad ka elada.”

„Õige Lukas.”