10.

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES,

KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU

10. 

Mõne aja pärast hakkasid ärkama ka teised – Hans, Emil ja kass Sisu, lõpuks oli siis see kauaoodatud inimeste hommik käes. Tuppa tuli ka Greta, üks öistest külalistest. Tädi Piia tütar ja Martini õde. Vanaisa toast tuli endiselt norinat.

Sisu ootas välisukse ees.

„Oi, tere Sisu!” ütles unise häälega Emil, kes läks õue pissile ja lasi ühtlasi kassi tuppa. „Kurr-kurr-kurr,” tuli ta kurrutades kööki.

Varsti tuli Emil tagasi ja ütles emmele tasakesi, et „Emme, kuule, kuuled? Nägin seda madu jälle.”

„Mis madu? Tahan ka näha ...” ütles Greta, kes ka rääkis kohe tasakesi.

Ema muutus valvsaks ja hakkas jälle mõtlema, kuidas madu tuvastada ning ei vastanud kohe Emilile. Too oli kärsitu.

„No aga see madu! Mh, emme noh. Tule Greta, ma näitan sulle,“ Emil oli uhke, et ta R-tähte oskab öelda ning ei jätnud võimalust kasutamata, et kutsuda tüdrukut nimepidi. Ta ei pannud märkamagi, et kust see Greta äkki siis välja kargas, küll pärast jõuab, enne oli madu.

Nii et see uss elas ikka veel nende maja all jah? Ema läks Emili ja Greta järel õue. Ja tõepoolest – seal see madu oligi! Peenike ja pikk, vaatas vundamendi vahelt välja S-tähe kujuline poolik ussikere. Aga kohe libises ta tagasi oma koju, sest nägi, et teda vaadatakse.

„Hmm,” tegi ema. Ta muutus mõtlikuks. Nüüd, kui ta oli seda madu näinud, ei teadnud ta, mida asjast arvata. Mis madu see oli? Kes ajab end niimoodi püsti? Rästik? Aga rästik ei ela niimoodi vundamendi vahel. Neil on kuiv ja lärmakas, rästikud ei taha (õnneks) nende juures elada. Aga nastikut pole ema Pauliina veel niimoodi näinud – püsti.

„Oih! Puder!” ta jooksis kööki, et just viimasel hetkel pudrupott kuuma raua pealt ära tõmmata.

„Kas te nägite madu?” küsis Lukas.

„Jaa,” vastas Emil. „Kus sina olid?”

„Mina olin toas, rääkisin Sisuga juttu.”

„Ahah,” lausus Emil seepeale mõistvalt.

„Tere Greta,“ ütles ema Pauliina.

„Tere,“ vastas Greta vaikselt.

„Te tulite öösel jah?“

„Jaa, me proovisime hästi vaikselt teha, aga Martinil kukkus ikka hambaharja tops maha,“ vabandas Greta.

„Ja-jaa, ma kuulsin. Nüüd aga minge äratage palun vanaisa üles, puder on valmis, ta võib sööma tulla,“ ütles ema lastele.

Lukas ja Greta läksid vanaisa tuppa: „Vanaisa!! Ärka üles, pudru on valmis!!” hüüdsid nad täiest kõrist.

„Jaa! Jaa!“ Vanaisa kargas istuli nagu oleks tal vedrud all. Ta päris täpselt ei kuulnud, mida Lukas karjus, aga ta sai aru, et sööma kutsutakse ja ta upitas end püsti.

„Tere hommikust mu lapsed!” ütles vanaisa rõõmsalt tuppa astudes ja tugitooli vajudes.

„Ohoo, kes meil siis siin on?“ imestas vanaisa, kui Gretat nägi. „Millal te ometi jõudsite? Eile teid ju ei olnud veel.“

„Ei olnud jah. Me jõudsime väga hilja, öösel ja läksime kohe ära magama.“

„Ja ma ei kuulnud krõpsugi, küll te oskate vaikselt liikuda!“

„Emme just kartiski, et äratab su üles,“ lausus tüdruk.

Ema Pauliina vaatas vanaisa, ka Lukas ja Emil vaatasid vanaisa ning siis vaatasid kõik kolm üksteisele otsa. „Või vaikselt,“ pomises ema. Lukas vangutas pead.

„Kes veel tuli? Tädi Piia ja Martin ka?“

„Jah, aga nad magavad vist veel,“ vastas Greta.

„Nii, kus mu puder siis on?“ küsis vanaisa nõudlikult, viimane lause teda eriti ei huvitanud enam.

Ema Pauliina tõi talle suure taldrikutäie putru ja valas välja kohvi. Samuti kaevas külmkapist moosipurgi välja.

Ema muudkui kühveldas taldrikutele putru ja tegi võileibu ja valas vett, mahla ja kohvi ja siis lõpuks hakkas mõtlema, et mida siis ise sööks?

Hommikusöök sai suure sebimisega lõpuks ühele poole ja siis ärkas tädi Pirjo.

„Kas kohvi on veel?” küsis ta.

„Jah, vaata, seal pliidi peal kannus,” vastas ema Pauliina.

Ja lausa rõõm oli vaadata, kuidas ta sööb puhtaks pudrupoti. Sest jälle ei söönud putru ei Hans ega Emil.

„Tädi Pirjo, kuule,” Emil tuli hambaid pesemast. „Kuuled või?”

„Jaa, Emil, kuulen.”

„Kas musta liha on olemas?”

Pirjo mõtles veidi ja vastas siis: „Ei, ma ei usu, et oleks,” arvas tädi Pirjo.

„Jah, ma arvasin ise ka, et ei ole,” vastas Emil ja läks jälle tuppa.

Järgmisena astus kööki Martin, Greta noorem vend, ta oli vanuselt Hansu ja Emili vahel, ehk 3,5aastane. Nad magasid kõik – Tädi Piia, Martin ja Greta, sauna peal pööningul, kuhu oli ehitatud magamiseks väike toake. Saun oli just üle õue. 

„Tere!” Martin oskas ka R-tähte juba peaaegu ilusti öelda juba. „Me saime eile viimase praami peale. Ja siis emme kimas, et ruttu jõuaksime kohale. Ja siis läksime kohe magama. Me ei tahtnud vanasat üles äratada.“

„Väga tubli, vanaisa ei ärganud,“ vastas ema Pauliina.

„No mõni siiski ärkas ka,” ütles Emil.

„Jaa, jaa, pole hullu. Juhtub,” pigem oli asi harjumises, mitte juhtumises, mõtles ema, kuid mõtles ka, et Martin on tegelikult üks väga viisakas ja meeldiv poiss, iseloomult väga erinev Gretast ja ka Piiast, mis seal salata. Ka oma emaga koos olles ei kaotanud Martin enesevalitsust, erinevalt Gretast, kes kohe emaga kaklema läks. Emast lahus oli tüdruk kui ära vahetatud. Aga Martin oli ilmselt oma isasse ja seda ei saanud valjusti välja öelda, siis Piia paugutas nii, et aknad värisesid. Ema mõtisklustesse hakkas imbuma kriiskamist, kiljumist ja jooksumüdinat. Greta oli Emili ja Lukasega õue läinud.

„Piia magab veel jah?” küsis tädi Pirjo, teades vastust juba ette.

„Jah. Isegi see seal,“ ema viipas õue „vist teda ei ärata.”

Õuest kostev kiljumine ägenes.

„Nii tore on kuulda, kuidas lapsed mängivad õues,” lausus vanaisa ja vaatas aknast välja, nägu muigel ja silmis hell pilk. Kass Sisu oli ise läinud lakka magama peale hommikusööki, sest tema jaoks oli lapsi lii­ga palju, neist tulev heli liiga vali ning pealegi tuli pärast hommikusööki kohutavalt kange uni ja nüüd oli lakas tõesti soe, sest päike küttis katuse kuumaks, mis õhkas oma kuumust lakka.

Tõotas tulla ilus päev, võimalus minna randa. Seda arvasid ka lapsed ja juba nad tulid rüsinaga kööki.