11

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES, 

KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU

11. 

„Emme, kas me täna randa läheme?” küsis Lukas.

„Vaatame, võib-olla. Teeme siin kõik korda ja siis vaatame.”

„Jeeee!” Lukas hõiskas ja jooksis välja, teised tema järele. Hans oli just jõudnud köögi ukse­lävele, kui teised juba tagasi õue jooksid. Ta ohkas kerges hämmingus, keeras end ringi ja läks jälle välja. 

 

„Kohvi polegi valmis vä?”

Tädi Piia oli ärganud ja nõudis oma väljateenitud õigusi, unustades, et ta pole hotellis.

„Oli valmis, otsa sai. Oleks nagunii ära jahtunud,” sai ta vastuseks.

„Ei võind siis teha vä? Raske oli?” turtsus ta, padjanägu peas. Ta pani endale elektrikannuga ise vee keema.

„Tõrjume, tõrjume … tõrjume välja …” mõtles ema Pauliina vaikselt omaette. Ta ei tahtnud tädi Piiast väga välja teha, tal oli palju muudki tegemist. Tädi Piia suutis teda lihtsa vaevaga täiesti närvi ajada ja ta ei tahtnud seda. Mitte täna, mitte praegu. Tädi Piia ise seda ei teadnud ja arvas miskipärast vastupidiselt ning imestas ühtelugu, miks maailm küll tema vastu on koguaeg.  

Ema Pauliina pakkis ranna jaoks asju kokku – käterätid, kreemid, suur veepudel ja väike mahla­pudel Hansu jaoks. Õunad, küpsised, lutsukommid, päikseprillid, pikkade varrukatega särgid igaks juhuks. Nüüd tuli veel lapsed sisse kreemitada. See tähendas, et ta pidi kreemid kotist jälle välja õngitsema.

„Lukas! Emil! Hans! Tuppa, kreemi, randa!” ema hõikas aknast. Ta muidugi ei arvanud, et nad teda kuulevad, aga sõna „randa” köitis siiski nende tähelepanu nii võimsalt, et joonelt võeti jooksmise suund just toa poole.

„Randa! Randa!”

„Oh … lämme landa, landa …” üritas Hans jooksu pealt hüüda ja samal ajal maha vaadata, et ta ei koperdaks millegi ootamatu taha.

„Pirjo, tule palun aita neid kreemitada. Sa kreemita Lukast, mina kreemitan Emilit ja Hansu. Pane ilusti igale poole, nägu, käed, jalad, kõht, selg ja eriti õlanukkidele.”

Kui Hans oli saanud vajaliku kreemikoguse, lasi ta end uuesti riietada. See ostus ootamatult keeruliseks, sest miskipärast ei saanud emme aru, mida ta soovis.

„Mida sa tahad selga panna? Me läheme ju randa?“

„Jaa ... aga, see,“ näitas Hans riiulile, aga ta ei ulatanud sealt võtma seda, mida soovis. Ema hakkas pakkuma.

„Need püksid?“

„Ei.“

„Need?“

„Ei.“

Ema näitas kõik lühikesed püksid ära, Hans raputas kõigi peale pead. Ema käis läbi pikad püksid, ei olnud ka need. Siis tõstis ema pidžaama eest, et sinna alla vaadata, kui Hans hüüatas – „See! Seda tahan!“

„Seda? Aga see on ju pidžaama?“

„Mhmh.“

„Sa tahad pidžaamaga randa minna?“ ema ei suutnud uskuda. See oli pikk pidžaama.

Just seda Hans aga soovis. Pidžaamal oli turvaline lõhn, öö, uni, emme. Rand oli ohtlik, väga avar ja kahtlane. Kuna aeg kulus, oli ema nõus ja aitas Hansule selle selga.

Jalga soovis Hans kummikuid, mis olid esikus, sest nii ei saanud iga­su­gused elukad jalgadele ligi. Mütsi osas Hansul soove polnud, kuid kuna emme seda nõudis, tuli kompromissile minna. Niisiis olid nad kõik lõpuks valmis. Ema lootis, et rannas võtab Hans kindlasti särgi ja püksid ära, või särgi või püksid. Või vähemalt kummikudki.

Tädi Piia oli täiesti osavõtmatult kõike seda sebimist pealt vaadanud, juues õues kohvi ja süües hapukurgiga võileiba. Ta sättis õue lamamistoolile oma madratsit, sest valmistus temagi sellest imelisest päikesest osa saama, aga ta ei viitsi­nud randa minna. Ka Gretat ja Martinit ta kaasa ei saatnud. Martinil oli lõunauni ja Gretat ei tahtnud Piia oma kontrolli alt välja lasta. Greta vaatas kahetsusega pealt, kuidas kogu ülejäänud seltskond end autosse mahutas ja minema sõitis.

„Emme, miks mina ei võinud randa minna nendega?“

„Mis teed seal? Ole parem kodus. Too mulle tekk.“

Greta läks tekki tooma, ei leidnud seda õiget, aga ja ei julgenud ka teise tekiga minna.

„Tuled ka vä? Elama jäid vä?“

„Ma ei leia ju seda su tekki!“ kriiskas Greta värisedes, nutt kurgus. Lõpuks õnnestus tal õige tekk koukida mingite kottide ja pakkide alt, viis selle emale ja jooksis Martini juurde.

Emil ja Lukas tormasid kohe võidujooksuga vette, nii et ema Pauliina hoidis hinge kinni. „Kaldast kaugemale ei lähe!” jõudis ta veel hüüda, aga ta ei olnud kindel, et tema häält üldse kuulda oli. Hans seevastu piidles vägagi umbusklikult seda suurt helesinist vett, mis oli nii kahtlaselt sile, vaikiv ja läikiv. Ta ei usaldanud asju, mis esmapilgul kohe tema silmale läbi ei paistnud. Ja nii ta istus liiva peal oma pidžaama ja kummikutega, mis ta ise oli jalga pannud, vasak kummik paremas jalas ja parem kummik vasakus jalas. Ema Pauliina sättis end mugavasse valvesendisse, päikseprillid ees. Tädi Pirjo seevastu viskas end kohe naudinguga pikali.

„Hans! Hansuke, kuule,” hüüdis ema.

Hans keeras aeglaselt pea ema poole.

„Kas sa ei tahaks ka vette minuga tulla? Sulla-sulla? Kas võtame kummikud vähemalt jalast ära? Ah, mis arvad?”

Hans vaatas korra merele, siis emale ja tegi kerge pearaputusega „Mkõ..”

„Selge-selge, niisama küsisin. Ole, ole seal.”

Paar tundi rannas möödusid nii, et Lukas ja Emil solberdasid ilma vaheaegadeta soojas kal­davees, tädi Pirjo käis kolm korda ujumas, ema Pauliina käis ka paar korda ning Hansuke istus oma pidžaamas ja kummikutes kaldal ning vaatas näiliselt tühju­se­sse, väike punane ämber ühes käes ja elutu kühvel teises käes suvaliselt kaevamas.

„Nii, poisid, hakkame ära minema, süüa vaja teha,” ema hakkas asju pakkima, kuni katkematult vees mängimisest kergelt sinakaks tõmbunud ja lõdisevad poisid rätikutesse mähituna ootasid.