12.

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES, 

KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU

12.

Kodus ootas neid tädi Piia, kes peaaegu magas lamamistooli peal ja praadis end nüüd juba pärastlõunase päikese käes. Martin oli läi­nud Greta ja vanaisaga naabrite juurde kanu vaatama ja mune tooma. Tädi Piia eriti ei reageerinud kui rannabande koju saabus. Ta küll ärkas ja vaatas seda sebimist loiult. Kuidas vanaisa Piia nõusse oli saanud, ei tea, aga isegi vanaisa sai aru, et need lapsed vajavad natuke emast lahusolekut, siis käitusid nad alati nii hästi. Kohe kui ema oli juures, olid pahandused ka ligi ja Greta läks eriti närvi ja tigedaks.

„Oi, sa vist polegi ärganud vahepeal. Kas liigutanud ikka oled?” küsis ema Pauliina tädi Piialt.

„Jah … mis, ikka olen. Käisite rannas?”

„Jah ujumas vesi oli väga soe ja Hans oli kummikutega koguaeg,” vuristas Lukas kiiresti ette rannasündmused.

„Oli ka vä? Hans, olid kummikutega rannas vä?”

„Ja.”

„Miks siis? Kas sul palav ei olnud vä?” küsis tädi Piia.

„Ei.”

„Oh sind küll, aga kas nüüd võtame ära jalast?” tädi Piial tulid vahel üksi olles emalikud sööstud ja ta tõusis, et aidata Hans kummikutest välja. Talle oli mõte päev otsa kinnistes jalanõudes nii vastumeelt, sest ise ta käis üheksa kuud aastas plätudega ja ülejäänud kolm kuud tossudega.

Hans vaatas abiotsivalt ema suunas, aga ema oli juba tuppa sisenemas. Hans kõhkles. Aga lõppude lõpuks võis ju ka. Tegelikult unistas ka tema nende madalate laastudega jooksmisest, mille kandmist teised nii vabalt valdasid ja mida sai varvaste vahele toppida, kaasa arvatud Lukas ja Emil. Ja tädi Piia aitas tal ilusti kummikud jalast. Varbad olid niiskusest kortsuliseks muutunud. Oh, milline tuuleõhk? Ta ei osanud küsida plätude kohta, niisiis jooksis ta kohe minema, kui kummikud jalast tulid.

„Noh, mis sul nüüd hakkas?” imestas tädi Piia.

Juba tuli ta aga tagasi, sinised varbavahe plätud näpus.

„Aita..” ta ulatas plätud tädi Piiale.

„Ah neid käisidki toomas? Tahad neid jalga, et aitan?”

„Mhmh.”

Natuke mässamist, tasakaalu hoidmist, varvaste laialikangutamist ja plätud said jalga. Hans pigistas kohe varbad kõvasti ümber „julla”, mis suure ja sellest järgmise varba vahele jäi. Esimesed sammud olid kõhklevad, aga ainult esimesed. Emil jälgis toimuvat huviga ja hoidis veidi hingegi kinni, kui vaatas Hansukest varbavahe plätudega kõndimas. Hansule plätud meeldisid ja ta tundis end kohe hoopis suurema poisina. Ta oli juba mitu päeva harjutanud.

„Tead,” ütles Emil tädi Piiale siis.

„Ei tea,” vastas see.

„Me käisime Rootsis ja leidsime kulda.”

„Kulda või? Rootsist? Jaa kindlasti, millal te siis seal käisite?”

Tundus, et tädi Piia ei uskunud.

„Alles käisime, enne kui maale tulime.”

„Jaa-jaa, muidugi, kindlasti,” lausus tädi piia ja sättis end uuesti päevitama, missest, et päike oli juba hilises pärastlõunas, aga õhk oli nii mõnusalt soe ning parajasti just siis, kui tulid tagasi Martin, Greta ja vanaisa, kes tõid lisaks munadele ka piima ja värsket mett, oli aeg hakata söögilauda korda seadma ja lõket tegema, sest sellise mõnusa ilmaga oli äge teha just lõkke peal süüa. Tädi Piia ei lasknud end segada, võttis oma toolid ja tekid ning kolis kaugemale.

Kuni toit valmis, tutvustasid Lukas ja Emil Martinile erinevaid dinosauruseid. Lukas liikus imelikus asendis mööda õue. Kükakil, käed ka kuidagi küünarnukke pidi mööda maad, käies jalgadega ühes rütmis. Lisaks tegi ta ka imelikku kaeblikku ja natuke kriiskavat häält. Tädi Pirjo ja ema Pauliina arvasid kohe, et see peab olema mingit sorti dinosaurus. Aga ülejäänud vahtisid imelikult. Emilile ja tädi Pirjole tundus see normaale, et Lukas oskab dinosaurusi järele teha, mis sest et vanaisa või tädi Piia sellest aru ei saanud.

„Kes sa oled?” küsis tädi Pirjo.

„Ma olen ornitokeirus,” vastas Lukas ja liikus sama vaevaliselt edasi.

„Aaa.. või ornitokeirus…”

Ornitocheirus oli iidse maailma üks suurimaid lendsisalikke, mõõtes taevamaad kuni 500 km ühe tiivalöögiga, liueldes lihtsalt tuule peal. Hämmastav elukas. Igatahes oli ta Lukasele ja Emilile muljet avaldanud. Selline linnumoodi lind taevas! Kui neid veel praegu näha saaks! Aga vanaisa juures maal elas igasuguseid, nii ei saanud sugugi kindel olla, et nad tõepoolest väljasurnud olid, nagu väideti. Emil võttis samuti tuurid üles ja varsti oli õues kaks ornitocheirust.

„Oh! Ma tahan ka olla olnitokeilus,” ütles Martin, kel erutusest vahel R-täht välja ei tulnud. Ja ta ühines teistega, proovides samamoodi liikuda nagu nemad ja teha samasuguseid häälitsusi.

Martin ja Emil ei jaksanud käia nii raskes poosis väga kaua aega, seega muutsid oma asendit ja said konnadeks, hüpates hoogsalt suvalises suunas edasi ning tehes ornitocheiruse kaebliku kurina ja konna krooksumise vahepealset häälitsust.

„Ma olen dinosauruskonn,” teatas Emil hüpates.

„Mina ka!“ lisas Martin.

Tädi Piia ei jaksanud seda kriiskamist enam kuulata, pealegi hakkas päike puude taha vajuma ning ta läks tuppa, et koristada oma kosmeetika kotti. Kotist leidis ta mingi seebikarbi moodi karbi. Vaatas siit, vaatas sealt, ei, tal polnud seda vaja. Miks see üldsegi tema kosmeetikakotis oli? Ära visata? Ei raatsi ka. Hmm ... parajasti astus tuppa Emil, et näha, mida tädi Piia teeb. Piia pakkus karpi Emilile.

„Näe, Emil, tahad karpi? Saad mingeid omi asju sisse panna?”

Emili silmad läksid särama. Loomulikult! Tal oli just sellist karpi vaja.

„Jaa…tahan. Ma panen sinna sisse oma süüteküünlad! Need, mis ma Saksamaalt tõin!” ütles ta, võttis karbi ja lahkus nii kiiresti toast, et tädi Piia ei jõudnudki kuidagi reageerida. Süüteküünlad? On sel poisil alles kujutlusvõime!

Emilil oli mõni aeg nüüd karbiga tegemist ja ta oli ülimalt rahul. Rahul, et maailmas on just selliseid karpe, nagu temal vaja on ning rahul, et tal on just selliseid asju, mida sinna sisse panna.

Karbid on müstilised asjad ja neid pidi olema, kõik kolm poissi tahtsid alati saada karpe, sest täiesti seletamatutel asjaoludel oli neil alati midagi, mida oli just täpselt sellisesse karpi vaja panna.

Nähes Emilil uut karpi, otsisid Lukas ja Hans ka oma karbid välja ning hakkasid asju sisse panema ja eelmisi eemaldama. Järsku seisis Hans vastamisi täiesti ootamatu probleemiga – karp ei läinud miskipärast enam kinni. Vajutas mis ta vajutas, ei läinud ikka. See ajas vihale. Viha aja nutma ning ta läks nuttes ema juurde abi otsima.

„No mis viga nüüd? Keegi tegi liiga?” küsis ema Pauliina.

„Eii….” vastas Hans kergelt luksudes.

„Mis siis ometi on?”

„Näe… kalp eiläe kinnii..” Hans näitas kurvalt karpi, mis ei mahtunud kinni, kuna seal oli üks kuulike ülearu.

Ema võttis liigse kuuli välja, mispeale Hans hakkas jälle nutma.

„Aga, kullakene, see ei mahu ju siia! See karp on sul ju umbselt täis. Näe, kui ma selle välja võtan, läheb kohe karp kinni.”

Hans ei uskunud ja nuttis edasi.

„Mhm, küsi tädi Pirjolt, kui sa mind ei usu, Pirjo on karpide pakkimise ekspert,” lausus ema oma hädas, kui Pirjo parajasti möödus. Pirjo vaatas karpi hindaval pilgul ja tõdes, et karbi kaas tõepoolest ei lähe kinni, kuna üks väike pall on üle. Ta kinnitas oma tõdemust valjuhäälselt. Siis jäi Hans uskuma ja väga kiiresti tuli pisarate vahelt välja naerupäike, kui ta nägi, et karp käib jälle kinni. Rõõmsalt võttis ta oma karbi ja läks tagasi teiste poiste juurde. „Sa pane see väike kuul oma teise karpi, sul on kindlasti veel üks karp,“ lisas tädi Pirjo ja nüüd oli Hans juba päris õnnelik. Tal oli tõesti tagavarakarp.