9.

EMA PAULIINA ARGIPÄEV

9. 

„Tere,” ütles arst ja naeratas viisakalt lastele, kes seisid keset esikut, käed rinnal risti ja aina jõllitasid. Nende peas toimus justkui mõtete vaheline võistlus. Mida seekord teha, midagi uut igatahes.

„Kus siis haige meil on?” Arst võttis mantli seljast, otsis sellele riidestangel mõningate raskustega koha ja läks ema Pauliina järel tuppa. Lukas ja Emil jäid vaikides esikusse.

„Hansuke tibu, näed, arstitädi tuli sind vaatama, et mis sa köhid muudkui.” Hansuke kõõritas äärmise umbusklikkusega arstitädi suunas, suutmata konkreetselt kinnitada tema näkku oma pilku, millesse ta püüdis seada sarkasmi. Kuid suured inimesed on nii pimedad, et nad nagunii ei näe ja ei saa millestki aru.

Lukas piilus ukse vahelt ema magamistuppa, kus nad arstiga olid. Ta taganes hiirvaikselt ja jäi mõtlema. Mida ta oligi just tahtnud teha? Emil oli vahepeal läinud elutuppa, kus ta rebis näppudega telefoniarvet pisi-pisikesteks tükkideks. „See on sodi,” teatas ta. Äkki avastas ta, et justkui oleks kõht natukene tühi ja tuli isu midagi näksida ning jättis rebimistehnika sinnapaika. Kõrsikud. Hmmm ... Teinekord päris head krõbistada. 

„Lukas, tahad ka kulsikut?”

„Okei.”

„Tule siis võta, ma ei saa kätte.”

Lukas ulatas kõrsikupaki. Emil kadus tänamata teise tuppa. 

Lukasele meenus, kuidas nad olid tulnud õuest ja saapad olid jätnud porised esikusse porised jäljed, emmele see ei meeldinud. Sestap siis tuli talle kuldaväärt mõte – aidata ema koristamises, nagunii pole tal ju üldse aega ja praegu istus ta arstiga teises toas, nii et segada ei tohtinud. 

Ta võttis köögist kaasa nõudepesuvahendi pudeli, läks kõigepealt vannituppa ning keeras pudelil korgi pealt. Seejärel kallutas ta seda õige pisut vannitoapõrandale, et näha, kas ikka tilgub. Saanud rahuldava tulemuse, läks ta sellega esikusse ja alustas tilgutamist. Siia ja sinna, vaiba äärde ja vankrirataste kõrvale ja igale poole, kus nad olid tema mäletamist mööda tatsanud. 

Tilkadest pudelisuul said joad ja tilkadest põrandal said loigud. Kui ta arvas, et küll on, tõi ta lapi, mille ta eelnevalt märjaks tegi ja asus usinasti loike laiali ajama, nii et vahutas. Varsti oli Lukas hädas, sest vahutamine ei tahtnud kuidagi lõppeda, pigem vastupidi. Kühvel!, lajatas talle pähe hiilgav mõte. Muidugi, kühvliga saab selle paksu sodi maast kätte. 

Kühvel oli siinsamas, Hansu vankri alumisel restil, õuekühvel, missest et natuke liivane. Lukas hakkas kõigest jõust kühveldama. Kuid – nagu ta õige varsti avastas, ajas kühvel veelgi enam selle kraami laiali ja nüüd oli veel pritsmeid seintel ja riietel ning kühvel tuli ka ära loputada. Seda ta tegigi ning tegelikult hakkas juba väsima sellest jamast ning otsustas puhata. Puhkamisest sai roidumus ning vahune põrand vajus unustusse. Vaht kuivas ära ja muutus nähtamatuks. 

Kui mõne aja pärast avanes ema magamistoa uks ja arstitädi välja astus, lasi ta otsekohe kõige pikema linoleumi liu, mida nende standardmõõtu kolmetoalise korteri esikus lasta sai. Liug lõppes paraku pikali maas, mis tähendas, et arsti riided olid nüüd ka liivase nõudepesuvahendiga koos ja puusale tundus tulevat päris korralik sinikas. 

Ema Pauliina vaatas juhtunut õudusega, suu tummalt lahti ning ei kostnud musta ega valget. Ta üritas meeleheitlikult mõelda, kumb sellega siis hakkama sai. Tema silmad muutusid väga tumedaks. Lukas sai aru, et asjalood on halvasti. Ta tuli naeratades esikusse, et äkki siis ema teda ei kahtlusta. Praegu oli pahasti ka see, et Hans oli emaga koos, tema kaela ei saanud ajada. Aga Emil!, see muidusööja seal teleka ees. Lukas lippas kiiresti Emili kõrvale diivanile ja haaras kõrsiku pihku. Ema saatis arsti ilusti ära, vaadates talle äärmiselt kaastundlikult otsa, arst ei kostnud midagi, ta oli siin varemgi viibinud. Lapsed. Kunagi oli ta mõelnud, et hakkab günekoloogiks, kuid tohutu armastus ja kiindumus lastesse otsustas lastearsti kasuks … Kõigel on oma hind, ta puus valutas järjest enam.

Ema astus ähvardavalt tuppa nagu kuri džinn, tormipilv peaaegu nähtavalt ümber pea heljumas. Diivanil istusid vaguralt kaks poissi, vaadates keskendunult telekat. Lukas tundis, et hakkab higistama. Nüüd … nüüd kohe … nüüd: „LUKAS!!!” Emil võpatas, kõrsik lendas käest, Lukas tõstis pilgu. „Tule siia!” käsutas ema. „Too lapp!” ta avas vannitoa ukse. „Ja korista ära.”

Lukas lasi pea längu ja asus käsku täitma. Emil istus endiselt diivanil, nüüd juba hiirvaikselt. Ta pole ju midagi teinud, mis see paar puru ikka teeb? Võtab tolmuimeja ja – ongi valmis.

„Emil, tõuse palun püsti,” ema oli väga konkreetne, Emil tõusis. Iga tema liigutus maksis kõrsikupuru valingu. Diivan oli nagu lindude söögimaja. Rääkimata põrandast. Ema ohkas. Emilist pole tolmuimetajat. Veel. Niisiis tuli ise seda teha. „Sina valvad Hansu.” Ta pani imiku põrandale, kes vaatas kõike toimuvat kerge hämminguga.

„Mina küll suulena nii loll ei kavatse olla,” lubas Emil endale. Emil hakkas sealsamas kavandama omale märksa targemat tulevikku. Ema tõi tolmuimeja, Lukas pesi esiku põrandat, nägu tülpinud. 

Nüüd aga nägi Hans midagi, mis talle ei meeldinud – see suur vastik asi vedela toruga, mis teeb jubedat häält. Ta nägu kiskus virilaks ja vaatas abiotsivalt ringi, kuhu minna. Aga ei saa veel õieti minna, ei oska ja kui veel närvis oled, ei saa üldse kohalt. Ta hakkas nutma. „Oi, Hansuke, kohe võtan su ära,” ema pani ta auto turvahälli ja tõstis hälli esikusse Lukase juurde. Emil seisis vaikselt kõrval, kuid kui Hans oli ohutus kohas, libistas ta end märkamatult ära, laste tuppa. Nüüd oligi just paras aeg teha „midagi tarka”. 

Lukas hakkas omadega valmis saama, ta ütles emale, kes läks seda üle kontrollima. Ta jättis tolmuimeja esikusse ja vedas näpuga mööda põrandat, et kas kriuksub juba või ikka libiseb. Päris puhas. Nüüd tuli veel vannitoa põrand pesta ja kuivatada. Ta viis Hansukese koos turvahälliga elutuppa tagasi ja ütles Lukasele: „Hea küll, Lukas, sa võid minna. Palun pane tolmuimeja ka ära.” 

Lukas kuuletus, ta oli tõesti väsinud ja hetkel omadega täiesti läbi. Ta hakkas tolmuimejat võtma, kuid see kuidagi libises ta käest ja mingi naga jäi ta käe taha kinni. Pealolev plaat tuli lahti, paljastades sisemuse ja tolmukoti. Lukase silm läks kohe särama, tolmuimeja sisu ta polnud veel näinud, ta alati arvas, et tolm kaob seal sees ära, kui tolmuimeja on selle sisse imenud. Sest ei ole ju loogiline, et see sinna alles jääb. Ta tahtis väga uurida kuidas see värk siis täpselt käis, et ta ka ise oskaks edaspidi paremini selle masinaga ringi käia. 

Tolmukott ei tahtnud hästi ära tulla. Sikutada tuli üsna kõvasti. Oh, nüüd tuli, aga … Mis värk on? Midagi pole enam hingata! Maailma on pime ja lämmatav! Appi! „Appiii!” karjus Lukas. „Emmeee!”