8.

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES,

KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU

8.

„Mõtle, kui maakera oleks mustikas?“ küsis Emil ühel hommikul tädi Pirjolt, kui ta ise parajasti hommikuhelbeid sõi.

„Siis saaksid kõik hammustada tüki,“ lisas ta.

„Aga siis saaks maakera varsti otsa,“ arvas tädi Pirjo seepeale.

Emil vaatas mõtlikul ilmel tädile otsa, selle peale ta polnud mõelnudki. Aga tal – tädi Pirjol – võis ju ka õigus olla. Seekord.

Vanaisa tuli ja ütles, et täna pidavat mehed merel olema, mis tähendab, et võis värsket kala saada. See kala oli suvel enamasti lestakala.

Lestakala armastasid nad kõik. Ükskõik millisel kujul, kas siis praetud, kuivatatud või suitsutatud ning vanaisale maitses eriti veel kuivatatud lesta kartulite peal keeta, et siis hapupiimaga süüa – ehtne rannarahva toit.

Aga et saada kala, pidi minema sadamasse ja kohe, sest aeg oli just sealmaal, et kalamehed võisid juba sadamas olla. Kalasadam oli ainult mõne kilomeetri kaugusel ja sealsamas lähedal oli ka ujumisrand. Ilus ja liivane. Kalalaevad tulid tavaliselt lõunasel ajal ja praegu oli just lõunane aeg, ütles vanaisa. Sadamasse kala järele minejaid oli neli – vanaisa, Lukas, Emil ja tädi Pirjo. Vanaisa autole pandi hääled sisse ja amortide vetrudes veeres see väravast välja.

Oi kui põnev oli sadamas! Sadamakai ääres oli kolm laeva, kõikidel kõhud kala täis. Mõni võib-olla elaski veel, sest nad olid nii värsked ja hiljuti püütud. Vanaisa võttis tühja ämbri käevangu ja läks endale kalu välja valima – praadimiseks, kuivatamiseks ja suitsutamiseks – kõik natuke erineva suuruse ning paksusega. Lapsed aitasid kalu valida ning tädi Pirjo tassis raske ämbri autosse. Vanaisa ütles, et ta hakkab neid kodus kohe puhastama ja seda ei tahtnud poisid juba mööda lasta. Kõik kolm seisid vaikides ringis vanaisa ümber ja jälgisid väga tähelepanelikult, silmad suured, kuidas vanaisa terava pussnoaga kärmelt kalu rookis.

„Kuule, Emil, too palun toast väike lusikas, hõbelusikas,” palus vanaisa. Aga Lukas tahtis ise minna lusikat tooma ja pistis jooksu, et enne Emilit jõuda.

„Äh, Lukas!” röögatas Emil nördinult. „Mina pidin tooma lusika!”

Lukas ei teinud kuulmagi ja Emil hakkas nutma.

„No mis sa nutad?” küsis ema Pauliina, kes köögis toimetas.

„Lukas võttis lusika ära ... mina pidin viima vanaisa tahtis, et mina viiks lusika …”

„Lukas, anna lusikas Emilile.”

„Mh, miks mina ei või viia?”

„Sest vanaisa ütles, et Emil viiks.”

Lukase nägu tõmbus mossi.

„Teeme nii, sina võtad kapist ja annad Emilile, tema annab vanaisale.”

Vaikus.

„Ma ei kuule!”

„Mhh, hea küll, ... näe võta oma lusikas,” ütles Lukas ja jooksis õue tagasi vanaisa juurde. Emil läks õnnelikult oma lusikaga, mille ta vanaisale ulatas.

„Aitäh Emil, pai poiss.”

„Mis siin toimub?“ küsis isa Raul. Ta oli just teinud väikese uinaku ja ei olnud teadlik ei kala toomisest ega muudest teemadest.

„Lukas võttis peaaegu Emililt lusika toomise au,“ vastas ema.

„Mida?“

„Sa kuulsid küll, ma ei hakka end kordama,“ vastas ema.

„Ahah. Nojah. Ei sillä voi mitään,“ arvas Raul ja läks ka vaatama kuidas vanaisa kalu puhastab. Ema mõtles samal ajal, et miks issi küll kunagi kellegi kaitseks välja ei astu, miks ta kunagi ühtegi tüli ei lahenda, ühtegi lahendust ei paku, kunagi päriselt asja juures pole? Vahel oli tunne, nagu elaks ta hoopis teist elu teises maailmas ja tema pere nagu polekski tema pere.

„Kas tulid ametit õppima?“ küsis vanaisa läbi hammaste kui parajasti pussnoaga jõuliselt lestal teravat konti eemaldas.

„No jaa, pitäis ka ära õppida see amet, kyllä.“

„Mind ju varsti enam pole, kes siis teile kalu puhastab?“

Selle peale ei osanud Raul midagi vastata ning avas õlle.

Lukas oli juba unustanud, miks ta enne vihastas, sest tegelikult tahtis ka tema teada, mida vanaisa lusikaga teeb. Aga lusikaga – „Näete, lusikaga ma võtan selle vereklombi siit ära,” rääkiski juba vanaisa oma plaanist ja näitas, kuidas ta seda teeb. Poiste silmad särasid.

Kui kalad olid puhastatud, sai Lukas ülesande kutsuda tädi Pirjo, et too kalakausi kööki viiks. Puhastatud kalad olid kokku kolmes kausis – praadimiseks mõeldud kalad, kuivatamiseks valitud väiksemad ja paksemad kalad ning ühes natuke väiksemas kausis olid suitsuahju jaoks valitud kalad. Praadimiseks mõeldud kaladega kausi viiski tädi Pirjo kööki.

Emil läks tädiga kaasa.

„Kuule, tädi Pirjo, kuuled või?”

„Jah, kuulen Emil.”

„Kuule, mõtle, kui kala ujuks vees ilma nahata. Mõtle, mis siis oleks?”

„Aga kus ta nahk siis on?” küsis tädi Pirjo. 

„Nahk ujub ise järele!” teatas Emil noogutades. 

„Milline suurepärane mõte,” naeris tädi Pirjo ja ema Pauliina, kes ka seda kuulis, naeris ka.

Raul avas teise õlle. „See puhas õhk janutab,“ lausus ta vabandavalt.

Emil ja Hans läksid tegema väikest lõunauinakut ja Lukas hakkas joonistama. Oli juba omale otsinud välja pliiatsid ja paberid ning terve paber täitus süstemaatiliselt väikeste loomadega. Lukasel olid laua peal ka värvilised pliiatsid, ilmselt oli tal plaanis need vigurid ära värvida, kuid esialgu tegi ka kontuure hariliku pliiatsiga. Tädi Pirjo jälgis natuke Lukase keskendunud tegevust, kel oli keel pisut suust väljas ja kõrvad-silmad muule maail­ma­le suletud. Siis läks ta ja istus päris Lukase kõrvale, et näha, mida ta joonistab, kuna tädi Pirjole endale ka meeldis joonistada ja vahel tuli ta vastu poiste soovile joonistada mi­dagi, enamasti loomi ja kõige rohkem poiste tellitud dinosauruseid.

„Mida sa joonistad?” küsis tädi Pirjo.

Lukas tõstis pilgu ja vaatas suurte siniste silmadega tädile otsa.

„Need on loomad, kes kunagi elasid,” vastas ta.

„Ahaa, oi, kui põnev. Aga kes see on?”

„See?” Lukas näitas näpuga loomale, mida tädi Pirjo oli osutanud. „See on kingur.”

„Selge. Aga see siin?” küsis tädi Pirjo järgmise eluka kohta.

„See on kahe peaga robot. Ta näeb mõlemale poole, sest tal on kaks pead. Üks on siin üle­val ja teine siin all. Tal on kõike kaks, ta saab kõike mõlemat pidi teha,” seletas Lukas suure torbiku moodi kerega eluka kohta, kellel oli kokku kuus paari käsi ja kuus paari jalgu ning kaks pead.

„Aaa … aga kes siis see on?” jätkas tädi Pirjo uurimist, sest neid loomi tasus uurida.

„See on teravloom.”

See nimi pidas paika, sest see loom oli tõesti terav igalt poolt.