7.

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES,

KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU

7. 

Krista hakkas vaikselt juba asju pakkima, sest tema puhkus oli selleks korraks jälle otsakorral. Poisid vaatasid pealt, kuidas ta pakkis. Neile polnud sellest suurt midagi, toimus lihtsalt vahetus, Krista läheb ja issi tuleb. Viimane variant oli muidugi vägagi teretulnud. 

Ja nüüd nad valvasid, et kas ta pakib ikka kõik asjad kaasa. Minek oli samasuguse vingumise saatel nagu tulek, kuid teekond oli vastupidi ja see läks ruttu. Buss tuli mööda kruusateed ning peatus nii et tolmu ja kive lendas. Kui Krista bussi astus, võttis ta endaga tubli portsu tolmu kaasa. Läbi akna võis näha, kuidas ta bussis köhis. Aga tädi Pirjo rohkem ei vaadanud ning sõitis koju tagasi. Lukas, kes oli ka Kristat saatma tulnud, lehvitas talle ning lausus: „Nüüd siis jääb veel issit oodata.“

Ja siis… ja siis ta saabuski! Vaikselt, peaaegu salaja hiilis auto hoovi ja issi astus välja. Kolm poissi jäid esialgu jõllitama, mida teha?

„Issiii!”

„Tere!“ hõikas issi vastu.

Kõik kogunesid kohe õue peale, nagu nende perekonna traditsioon nõudis. Vanaisa muigas ja pühkis vargsi silmast pisara. Tädi Pirjo oli valmis mõnda pakki tassima. Lapsed ootasid kommikarpi, mille issi alati neile laeva pealt ostis ja milles olid ka tädi Pirjo lemmikkommid, mille üleandmisel poisid alati kaklema kippusid, et kes selle saab üle anda.

„Kas said kõik korda?” küsis ema Pauliina.

„Kyllä sain.”

„Tere ka,” vanaisa sirutas käe ja Raul vastas sellele. „Kuidas reis ka läks?”

„See läks hästi.”

„Sa oled kindlasti väsinud väga,” arvas vanaisa.

„Olen vähän, aga no mitte nüüd nii hullusti.”

„Noh, kas sellest madust on midagi kuulda?“ küsis Raul.

„Ei ole teda näinud,“ vastas ema Pauliina.

Raul muutus selle peale mõtlikuks ja asus endale võileiba tegema, äsja avatud õllepurk juba kõrval.

„Issi. Issi kuule!“ Emil seisis isa kõrval, mõlemad käed selja taga. „Issi!“

„Jah?“

„Arva ära, mis mul selja taga on?“

„Ah sul selja taga?“

„Jah. Arva ära.“

„No ma ei tea..“

„Näh, arva!“ Emili nägu oli väga kaval.

Isa ei suutnud keskenduda, et mis seal selja taga võiks olla. Ja ta pakkus välja teise lahenduse: „Ma ei tea, aga see on selles käes,“ ja ta tonksas vasakut kätt.

Emili nägu läks naerule ja ta sirutas vasaku käe ette, see oli tühi.

Nüüd venis ka isa nägu naerule.

„No siis see on selles käes,“ ja tonksas nüüd paremat kätt.

Emil noogutas ja sirutas parema käe välja, seal oli Legodest meisterdatud konstruktsioon.

„Mis see on?“ küsis isa.

„See on tähtede sõja laev,“ teatas Emil tähtsalt. „Ise tegin. Sulle.“

„Ilus. Aitäh,“ isa võttis „laeva“ vastu ja asetas enda ette lauale ning jätkas võileibade tegemist.

Ühel õhtupoolikul pärast arutelu otsustasid ema Pauliina ja isa Raul, et võiks järgmisel päeval ühe väljasõidu teha. Kuhugi mere äärde, kuhugi rannikule näiteks. Tädi Pirjo pidi ka mahutama end auto peale. 

Sõit läks lahti hommikul kell kümme. Kaasa said ka võileivad ja joogid. Poisid olid äärmiselt elevil, autoga kuhugi kaugemale! Äkki näeb ka mõnda dinosaurust! Sest vanaisa maal on alati dinosauruseid. Pealegi oli autoaknast ju ometi ohutu vaadata ning oli võimalus kiiresti eest ära sõita ja kiiresti sõita issi juba oskas. Emme alati karjus siis et „meil pole ju ralliauto!”

Päike paistis, kõik oli ilus ja nii nagu peab. Perekond läheb väljasõidule koos lapsehoidjaga. Lukase tabamisel oli Pirjo abi igati teretulnud, sest isa lihtsalt ei reageerinud mõnikord piisavalt kiiresti.

Sõit viis ka läbi linna, see aga polnud laste arvates kuigi huvitav, ent nii pea kui linn seljataha jäi ja üks tee keeras sinna suunda, kuhu nad jõuda kavatsesid, hakkas maastik muutuma huvitavaks ja tädi Pirjo piilus nii mõnigi kord läbi kaamera. Pirjol oli käsil fotograafia kursus ning tal oli vaja teha suvel iseseisvat tööd.

„Ooo, kato Emil! Kui kõrgel me olemme!” Lukas oli surunud näo vastu klaasi. Kui issi oli kodus, muutus laste keeleruum automaatselt – Lukasel ikka kahe keele segu.

Tõepoolest, nad olid jõudnud kõrgele pangale, kust avanes ilus vaade. Isa Raul parkis auto ja kõik vupsasid välja, näod uutele elamustele valmis.

„Emme, ma tahan midagi süüa,” teatas Lukas.

„Kuule, lõpeta ära, sa alles kodus sõid, nüüd oled vapper, käime natuke ringi, matkame, siis sööme.”

„Mhh, hea küll siis,” Lukase õlad vajusid natuke norgu, kuid hetke pärast juba lippas ta kuhugi kadakate vahele.

„Raul, mine vaata, kuhu ta läks! Siin ei saa teda lahti lasta.”

Isa tormas Lukasele suurte sammudega järele. Too otsis omale kaigast. Emil seevastu käis ettevaatlikult ja saatis aeg-ajalt kartlikke pilke mere poole.

„Emme, minu arvates siin elab leopreulodon.”

„Kust sa seda tead?” küsis ema. „Ta nimi on liopleurodon,“ ema proovis hästi püüdlikult hääldada.

„Lihtsalt tean, vaata kui suur vesi siin on ju.”

Õigus. Emili loogikal oli põhi all. Lukas peaks seda ka teadma, arvas ema Pauliina. Miskipärast hoidsid jutud dinosaurustest teda korral. Kui neid muidugi koos asitõenditega veenvalt esitada.

Aga juba Emil jooksiski Lukase juurde, kes eemal asjatas. Isa oli sealsamas lähedal ja rääkis telefoniga, märkamata, mida lapsed teevad või kus nad teevad. Emale see ei meeldinud. Lukas astus äärele lähemale, astus nii lähedale, kui sai. See oli pilt, mis ema Pauliinal juuksed hirmust püsti ajas. Ta vaatas abiotsivalt ringi, kus on Pirjo, aga tema pildistas kuskil ja ta poleks nagunii jõudnud, ema lisas ettevaatlikult sammu, et Lukas ei arvaks, et see mingi tore tagaajamismäng on. Aga Emil jõudis seekord temast ette.

„Tead Lukas, siin elab leopreulodon. Tead seda?”

„Mida? Siin?” Vot see oli juba midagi. Liopleurodon siin..! See võis olla küll nii, siin tundus olevat väga palju ruumi tema jaoks, erinevalt vannist nende linnakorteris. Ta oli ju nii suur! Ja tal oli neli loiba ja ta ujus vee all ja hüppas sealt mõnikord päris kõrgele välja, et kedagi kinni püüda ja millised hambad tal veel olid! Liopleurodoni pea oli mitu korda suurem kui Lukas ise ja sellise suuruse vastu peab olema ka suur respekt. 

Igaks juhuks hoidis Lukas end servast eemale, et Liopleurodon ei saaks teda tema hooletuse pärast kätte. Nad istusid Emiliga ohutusse kaugusesse ja ootasid natuke aega liopleurodoni, ehk hüppab just veest välja? Kui seda aga ei juhtunud – nii umbes viie minuti jooksul – tõusid nad ja jätkasid oma eelmist tegevust.

Ema käis poiste kannul teatava vahemaaga ning kuulas samal ajal, kuidas arutati liopleurodoni elu ja käike. Teda võttis see muigama, aga samas hoidis see kõige efektiivsemalt Lukast pankranniku servast eemale ja teadmised dinosaurustest oli ka hea osa haridusest, oli ema kindel.

Enne lahkumist söödi ära kogu söök, mis kaasas oli, pärast mida küsis Lukas, kas midagi on ehk veel süüa. Et kui ei ole, siis palun, lähme koju. Siin ei saa korralikult turnida, siin on liopleurodonid.