6.

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES,

KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU

6. 

„Noh, kus te ära käisite?” küsis vanaisa, kui nad koju jõudsid.

„Jalutasime ümber liivaluidete.”

„Ega te luidetel ei käinud ju, ega?” küsis vanaisa.

„Vankriga või? Ka kõige parema tahtmise juures ei oleks see võimalik.”

„Ah, õigus jah, te olite ju käruga. Aga siis ma saan pärast ise Kristale näidata meie luiteid.”
Vanaisal paistis olevat hea meel selle avastuse juures.

Krista sättis toas lilli vaasi, mis nad korjanud olid, kui vanaisa tuli ja lähedal olevasse tugitooli prantsatas.

„Noh,” alustas ta nõudlikul toonil, kaval pilk prillide taga. „Mis lilli te siis korjasite?”

„Oh, igasuguseid,“ vastas Krista.

„Mis see lilla õiega lill on?” päris vanaisa.

„See või? See on jumikas.”

„Misasi? Tümikas?” ei kuulnud vanaisa korralikult.

„Ei, ei, mitte tümikas vaid jumikas!” parandas Krista.

„Tümikas?” kordas vanaisa.

„Ei. See on jumikas. Õitseb niimoodi suure lilla õiega.” Krista rääkis valjemini.

„Hmh, noh… minu teada tümikas üldsegi ei õitse….” vanaisa kehitas õlgu.

„Mitte tümikas, vaid jumikas!!” Krista hakkas kaotama kannatust.

Vanaisa jäi vait ja kehitas veelkord õlgu. Liiale ei maksnud ka minna. Pidi ju Krista veel seal nende juures mitu päeva elama ja kohe ei saanud ka nii kaugele asja ajada. Kuid huumoripuudus oli vanaisa jaoks samaaegselt suur miinus ja meelelahutus.

Krista magas lakas, tädi Pirjo kõrval, nüüd ta läkski oma voodit seal korrastama, et mitte vastata vanaisa rumalatele küsimustele. Sellega läks tal õige kaua, sest kui valmis sai, oligi juba õhtu käes ja lastele olid hammaste pesemise vahendid lauale pandud – igale kruus vee ja hambaharjaga, millel pasta juba peal.

Krista oli lakka lihtsalt magama jäänud ja nüüd ärganud. Ta oli puhanud ja igavles. Ta käis mööda õue, mõtlik nägu peas ja läks siis tuppa. Vaatas hajevil pilguga laste hambaharjatopse ja ei öelnud midagi. Läks teise tuppa ja kurtis emale, et veidi igav on. Kas õhtul ka mingit meelelahutust toimub. Ema vastas, et lapsed lähevad magama varsti ja siis võib ju lauamängu mängida. Või lugeda raamatut. Krista ohkas, aga ei öelnud midagi. Kui lauamäng, siis lauamäng.

 „Tahan omale mängu mootorsaagi, mäkullokit,” teatas Emil õues, suu hambapastat täis.

„Ah Mccullochit lausa?” küsis tädi Pirjo. „Ja mis sa sellega siis teed?”

„Saen puid muidugi, nagu issi.”

„Aga sa ei saa mängu mootorsaega metsast päris puid saagida ju.”

Emil jäi selle peale mõtlikuks.

„Äkki on sul siis mängupuid ka vaja?” pakkus tädi Pirjo.

Emili silmad läksid selle peale etteheitvalt pärani. Mängupuud!! Loll! Kes enne sellist asja kuulnud on!

„Hmh,” tegi Emil, „sa oled vahel ikka nii naljakas,“ teatas ta ja läks tuppa, pööritades silmi tädi Pirjo poole, kes valvas pesemisprotsessi. Hammaste pesemine toimus alati õues, kui just ei sadanud paduvihma, kuid siis aitas vihmavari.

Hambaharjaga sai ka igasuguseid muid asju puhtaks, näiteks kui ema Pauliina hommikul ärkas ja kööki läks, nühkis Hans parajasti ema hambaharjaga kassi sööginõud. Hetk üllatunud vaikust ja siis –

„Hans! Mida sa teed?!” See hüüe oli nii ahastav, et Hans ehmatas oma töölt üles, silmad suured.

„Must oli..”

„Must oli? Aga miks sa siis hambaharjaga pesed? Minu omaga?”

Selle peale ei osanud Hans enam midagi kosta. Millega ta siis veel pesema pidi? Hamba­­hari on ometi ju nii käepärane.

„Millega mina nüüd hambaid pesen?” küsis ema.

Hans ulatas pisut alandlikult hambaharja emale, kes võttis selle ohates vastu ja ei osanudki hetkel harjaga midagi peale hakata. Võib-olla aitab veel kui läbi keeta? Igale poole need poisid ka jõuavad ja alati on neil ka tegemist. Muidugi mitte siis, kui tema tahab kellegagi omi asju arutada, siis on kolm suurt kõrva ka „juhuslikult” lähistel tuiamas.

Järgmisel hommikul ärkas Lukas hoopis hiljem, kuigi tavaliselt oli ta kõige varajasem ärkaja. Eelmise päeva elamused olid teda aga ootamatult palju väsitanud, nii et ta ärkas alles pärast Hansu.
Kõigepealt läks ta kaardistama, kes on kus ja mis toimub. Siis võib Emilit natuke ärritada, või siis äratada. Emil tahtis alati natuke kauem magada. Tema juba teadis, kuidas energiat säästa. Kuid – Emili ase oli tühi, järelikult ka tema on juba ärkvel!

„Emme, millal issi tagasi tuleb?” küsis Lukas.

„Nädala pärast.”

See ajaline termin oli liiga määramatu, et sellest täpselt aru saada. Mis on nädal? Mitu korda peab ära magama? Õlad vajusid längu. Aga võis proovida läheneda teistmoodi.

„Kas Krista läheb enne ära?”

„Jah. Ta läheb enne ära.”

„Millal?”

„Miks sa pärid?” uuris ema Pauliina. „Kas sa tahad, et ta kohe ära läheks?”

„Ei... noh… ma niisama küsin,” Lukase näost ei võinud hetkel küll midagi välja lugeda ja ega ema seda eriti üritanudki.

„Aga kui kauaks ta jääb?” küsis Lukas edasi, Emil oli ka tulnud ligi.

„Kes?”

„Issi.”

„Kaks nädalat.”

„Nii kaua!” Lukase ja Emili silmad läksid suureks. Kui juba nädal oli kosmiline, siis kaks on ju veel rohkem. Numbrit kaks nad tundsid. Kui midagi on kaks, on seda palju rohkem kui seda oleks üks.

Lapsed ootasid alati issit. Issiga oli ikka see hea asi, et siis sai minna autoga kuhugi kaugele sõitma. Need sõidud olid alati nii huvitavad ja lapsed ootasid neid. Seega oli eriti tore, et issi seekord pidi kauemaks jääma kui kaks päeva.

Aga praegu oli külas Krista. Ja temaga sai ju ka nalja.

 

Pärast hommikusööki rääkisid lapsed Kristale maost. Krista ei uskunud, et siin madusid on.

„Mh, meie kodumaal ei ela ju maod. On ainult mõned ussid,” seletas ta.

„On küll maod,” vaidlesid Lukas ja Emil vastu. „Tädi Pirjo ütles, et on.”

„No millised need maod on?”

„Seesama siin, kes meie maja all elab,” vastas Emil. „Kobra see ei ole,“ lisas ta.

„Teie maja all elab madu? Kobra see ei saakski olla,” imestas Krista.

„Jah, me ise kõik oleme näinud,” ütles Lukas.

„Miks ei saa kobra olla?“ küsis Emil.

„No kobrad ei ela meil. Aga mis maost te siis ometi räägite?” mõtles Krista valjusti ja läks otsima ema Pauliinat.

„Kuule, lapsed sul siin räägivad, et teil elavat maja all madu.”

„Jah, jutt täiesti õige. Aga me ei tea, mis madu see on. See võib olla rästik.”

„Aaa, aga  kas rästik on siis madu või?”

„Jah, on. Meie ainuke madu.”

„Ja mina mõtlesin, et mis maost need poisid räägivad,” naeris Krista.

Lukase võidukas nägu kõndis demonstratiivselt mööda, suu kõrvuni peas. „Madu,“ ütles ta suu vaikselt.

„Millal teil siis isa tuleb?” küsis Krista lastelt.

„Just siis, kui sina ära lähed,” vastas Emil.

„Vaata siis kui täpne ajastus,” nentis Krista seepeale.

„Tead, Hans kardab kolli,” ütles Emil.

„Kardab või?” imestas Krista.

„Kardab jah, ta ise ütles.”

„Aga kolle pole ju olemas.”

„Mh… muidugi on! Hans! Tule siia…! Krista ei usu, et kolle on!” hüüdis Emil täiest kõrist aknast õue, kus Hans oma plätudega kakerdas. Krista võpatas. Hans kuulis ja tuli tuppa. Mõne aja pärast ta sinna tõepoolest ka jõudis.

„Hans, Krista ei usu, et kolle on olemas!” ütles Emil.

Hans vaatas suurte silmadega seda uskmatut inimest. Ei usu! Jeerum, ise suur inimene.

„On…” ütles ta vaikselt.

„On või? Kus? Kas sa oled näinud?” küsis Krista.

„Ja. Kolli.”

„Kus ometi?”

„Seal,” ja ta näitas käega lihtsalt ühes suunas.

„Kolle on igal pool, kus pime on,” ütles Emil, tõmmates oma pruuniks põlenud ja ära trööbatud ning kõhnad põlved tugitoolile krõnksu, kus ta istus.

„Ja sina kardad?” küsis Krista jälle.

„Ja..kaldan..” vastas Hans väga vaikselt. Ta ikkagi veel ei usaldanud seda inimest siin. Ja nüüd ta küsis nii delikaatse teema kohta nagu kollid ja pimedus. Ta ise ka ei teadnud, miks ta sellest üldse niimoodi lobises. Peab ette vaatama, kellele sa midagi räägid. Ja ta läks õue tagasi, ütlemata rohkem sõnagi.