5.

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES,

KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU

5.

Saabus kauaoodatud uus päev ning umbes kella kolme ajal pandi vanaisa autole hääled sisse ja tädi Pirjo, ema Pauliina ja väike Hans vurasid sellega väravast välja. Tädi Pirjo oli roolis. Vanaisa oli talle enne kõvad sõnad peale lugenud. Vanaisa ise jäi Lukase ja Emiliga koju ootama. Hansuke oli lihtsalt liiga väike, et koju jääda. 

Tädi Krista saabus bussiga ning kui minemasõitva bussi poolt tekitatud tolm oli hajunud, ilmus sealt seest nagu nõiaväel tädi Krista.

„Oh, tere, teate see bussisõit on nii hirmus. Selg väsib nii ära ja nii palav on...“ tädi Pirjo aitas tal kotid autosse tõsta ja sõit kodu poole võis alata. Bussipeatusest oli tegelikult üsna lühike maa koju, autoga umbes seitse, jalgsi maksimaalselt kolm­kümmend ning jalgrattaga umbes viisteist minutit.

Väravast sisse sõites seisid kojujäänud Lukas ja Emil vaikselt paraadseisakus keset õue, vanaisa jõudis ka just nende kõrvale, ainult kass oli rivist puudu.

„Tere!” kõlas läbisegi.

„No tere, jõudsin ka lõpuks kohale. Küll on pikk ja väsitav maa tulla.”

Sellega oli vanaisa kohe päri: „On jah. Olen ikka mõelnud, et peaks selle koha maha müüma, et osta kuhugi lähemale, aga tüdrukud ei taha müüa ka. Ju see koht neile nii armas on,” lisas ta ja jälgis, kuidas ema Pauliina ja tädi Pirjo nägu läbitungimatuks muutusid. Seesama vana jutt, et müüge maja maha, jagage raha ja elage hästi. Kui kaua? Nii kaua kuni raha jätkub? Tänan ei. Parema meelega rügavad nad siin aias ja majas ning mõtlevad igal aastal, kuidas vanaisa tujud on, et kas kõik saavad siin ikkagi suvel aega veeta. Maja ise oli vana, aga tugev ja tubli ning mitte väga suur, aga ometi mahutas alati ära kõik.

Asjad viidi tuppa ja tädi Krista pani midagi kodusemat selga. Siis võis minna õue ekskursioonile. Poisid tatsasid tal sabas, ei jäänud sammugi maha. Nad eriti midagi ei rääkinud, lihtsalt vaatasid, mida tädi Krista teeb ja kuidas kujuneb.

Õhtusöögi ajal jutustas tädi Krista linna uudiseid. Ning kuna ta sõit oli olnud väsitav ja palav, siis läksid kõik varsti magama.

„Emme kuule,“ ütles Emil pidžaamat selga tõmmates, kui söömine oli lõppenud ja tädi Krista oli magama läinud. „Emme!“

„Jaa, Emil, ma olen ju siin, ma kuulen! Räägi!“

„Tädi Krista pole ju meie tädi, tädi Pirjo on ja tädi Piia on.“

„Täpselt nii.“

„Aga miks me teda tädiks kutsume?“ küsis Emil edasi.

„Hea küsimus, ega ma täpselt ei teagi, küllap kusagilt vanast ajast jäänud, et võõrad naised kõik tädid on. Tegelikult on ta lihtsalt Krista ja te võitegi teda kutsuda just nii,“ lausus ema.

„Hästi,“ vastas Emil, „Jadööd emme,“ keeras selja ja jäi kohe magama.

„Head ööd, Emil.“

Krista oli ema Pauliina sõbranna, temast veidi vanem, kuid üksik ja lapsi tal ei olnud. Kristal oli selle peale kombeks öelda, et tal on latt nii kõrgel, et ükski mees ei jää püsima. „Mehed ju pelgavad tarku naisi,“ lisas ta. Selle peale ei osanud ema Pauliina tavaliselt midagi vastata.

Ta oli ka veidi hämmingus, et Pauliinal juba kolm last on, aga ta oli siiski jäänud, erinevalt paljudest teistest, kes keegi enam ei helistanud ega küsinud Paluliinalt, kuidas tal läheb. Emal ei olnud eriti enam sõpru alles ja mõned neist vähestest arvasid ka, et ta laiskleb niisama, sest on ju päevad läbi kodus lastega. Nii et Krista oli tegelikult vapper ja seetõttu Pauliina ta maale külla ka kutsus.

Hommikul tuli Emil särades nagu päike ja teatas tädi Kristale, et vanaisa on ninatilk. 

„Ninatilk?” küsis tädi Krista vastu. „Aga ta ei saa ju ninatilk olla. Keegi ei saa ninatilk olla.”

„Saab. Vanaisa saab. Beibe ka. Ja sina oled nüüd lihtsalt Krista.“

Tädi Krista nägu väljendas mõistmatust.

Niimoodi, üksteist vaikselt tunnistades ja õieti mitte millestki päriselt aru saades, hakkas Krista vaikselt mõtlema, et võiks midagi teha ja küsis ema Pauliinalt ka, et mida võiks teha, sest igav on ju päev läbi siin ühe koha peal passida, võiks kohe juba minna, tema on valmis. Kuid ema vastas, et tal on vaja kõigepealt nõud ära pesta ja köök korda teha, siis vaatab. Krista ohkas.

„Hästi, ma siis seni olen õues, võtan päikest,“ teatas Krista. Tädi Pirjo jäi emaga kööki koristama, Lukas aitas kuivatada.

Kui see igahommikune suur töö lõpuks ühele poole oli saanud, pakkus ema välja mõtte, et võiks minna jalutama kõik koos, välja arvatud vanaisa ja kass.

„Jaa, lähme! Korjame lilli ka!” ütles Lukas innustunult.

„Korjame, korjame,” vastas ema, samal ajal pakkides kokku vankrit Hansu ja ka Emili jaoks, igaks juhuks, kui too ei suvatse enam kõndida, mis ilmse tõenäosusega ka juhtus.

Ilm oli ilus, aga mitte nii soe, et randa oleks saanud minna. Hilissuve hõngu oli juba suvesse imbunud. Väravast välja minnes võeti suund paremale, mere suunas. Meri, mis oli kohe metsa taga, oli ilma liivarannata. Lehmade rand – nagu nad seda nimetasid, kuna seal hoidis üks naabrinaine oma lehmi. Ema Pauliina ja tädi Pirjo mäletavad ikka veel väga hästi, kuidas nad lehmade eest korduvalt ära olid jooksnud. Kuid enne Lehmade randa keeras tee just ära, nii et merega paralleelselt sai jalutada.

Lukas lippas edasi-tagasi nagu jänes sik-sakke tehes. Jooksis ja otsis omale kaika, millega siis tagus ämbliku­võrke, kõrsi, vahel Emilit, kes kiunatas igakord. Sõda oli jällegi kord puhkemas nende kahe vahel. Emil oli aga kaval ja ütles, et ta tahab kärusse, siis ei saa Lukas teda togida. Ema Pauliinal muutus seega käik raskemaks ja ta palus tädi Pirjot endale appi käru lükkama. See aga tähendas, et Lukast ei saanud keegi enam püüda, sest Krista korjas kuskil metsa all lilli, nautis loodust ja hingas sisse puhast männimetsa õhku. 

Lukas aga kasutas olukorda kohe ära enda huvides. Pidevalt oli ta kuskile metsa kadunud. 

„Lukas tule tagasi! Kuhu sa lähed! Sa eksid ju ära!”

Lukas ei kuulnudki ilmselt. „Aga oota ometi, autotee tuleb ju! Pirjo mine püüa ta kinni. Ruttu.”

Pirjo pistis jooksu, valides hetke, mil Lukas oli seljaga tema poole, sest kui ta oleks näinud, et keegi teda taga tuleb ajama, oleks ju nii vahva juba samal ajal ka kulli mängida. Tädi Pirjo sai Lukase enne autoteed kätte. Oi seda Lukase üllatust ja pettumust! Ta süüdistas end, et ta nii hooletu oli olnud, et end kinni püüda laskis. 

Üle autotee mindi koos ja ettevaatlikult, sest siin metsavahelisel kurvidega kruusateel autod tavaliselt kihutasid. Selle mõningase müra peale oli ka Krista oma metsauimast ärganud ja aitas nüüd ise liivase tee peal vankrit lükata, kus oli kaks last sees, ise kibedalt kurtes kui vilets tal viimasel ajal selg on.

Kuid vaevalt üle tee saanud, kui Lukas end lahti rebis jälle ja jooksu pistis. „Ma ei suuda enam! Lukas! Täiesti võimatu noh!” Ema hääl oli pisut nutune juba. ei aidanud kunagi ükski ähvardus, ta vaid naeris nende peale. Aga siis, nagu kingitusena, lamas tee peal lehmakook, nad olid Lehmade rannale väga lähedal. Pruun ja suur ning päikese käes paisunud. Lukas vaatas seda korraks ning suskas kaikaga, selle koorik krõbises ja peal ukerdasid mingid mustad mardikad. Tädi Pirjo lähenedes tahtis Lukas jälle putku panna, kuid Pirjo pidas ta kinni sõnadega: „Lukas, kas sa tead, kelle kaka see on?” 

Milline huvitav küsimus, Lukas seisatas ja lonkis kaka juurde tagasi. Tõesti, sellist „junni“ pole ta eluilmas veel näinud. „See on Postosuukuse kaka,” ütles tädi Pirjo.

Lukase silmad läksid punni. Emil oli õnnelik, et tema kärus oli, tundus kuidagi turvalisem kui astuda jälgedes, kus postosuukus oli trampinud. „Sa ei usu või? Ütle, kes veel nii suurt kakahunnikut oskab teha? Tead sa kedagi?”

Krista oli vait, kui ema Pauliina oli talle sosistanud, milleks see vajalik on. Ta küll ei saanud päris täpselt aru, miks dinosaurused siin elavad, kui nad on ju ometi välja surnud ja kõik teavad seda, aga ta jälgis sellegipoolest huvitatult.

Lukas raputas pead. Koer, kass, rebane, kana? Ei tulnud kedagi meelde. See pidi siiski olema Postosuukuse kaka, kuni puuduvad kindlamad tõendid. Postosuukus oli kõige koledam ja kõige suuremate ham­mas­tega maismaa elukas, keda Lukas teadis. Ja kui tema kaka juba nii suur oli, siis kui suur ta ise oli? Ja kui tema kaka oli siin, siis võis ju ta ise ka olla siin. Lukase aju töötas pala­vi­ku­li­selt.

„Nii et Lukas, nüüd oleme vaikselt ja ei lärma.”

„Mhmh.”

Lukas kõndis kuulekalt tädi Pirjo kõrval, kaigas lohises jõuetult järele, aeg-ajalt vaid sai mõni kõrs sellelt kerge vopsu. Postosuukust pidi kartma, sest kuigi ta kõndis enamus ajast nelja jala peal, tõusis ta püsti ka vahel ja siis oli ta eriti hirmus ja kole.

Siin maal vanaisa kodus on ikka tõelised metsad täis tõelisi elukaid! 

Krista sai jälle mõned lilled juurde korjata ning kaduda heljudes metsa magusa lõhnapilve sisse. Lapsed vankris suigatasid kergesse unne, Lukas uuris tee ääres lilli ja putukaid, küsides tädi Pirjolt igasuguseid küsimusi.