4.

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES,

KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU 

4.

„Noo ... Võib ju proovida. Aga mina ei julge seda lasta, mina võin valgust näidata. Tore nimi sel „sodil“.“

Mõeldud, peaaegu tehtud. Töökindad tõmmati kätte, taskulamp ja lendavate putukate mürk võeti kaasa ning vaikselt hiilisid nad üles lakka. Kass magas Pirjo voodis. Pirjo võttis kassi ja aitas ta redeli peale, et ta alla läheks. „Praegu lähed välja, võid hiiri ka püüda vahelduseks,“ ütles tädi Pirjo ja jättis unesegase kassipusa lakaredelile kössitama. Kass oli väga nõutu ja häiritud, kuid lakauks oli kinni, ühe pulga peal end ringi keerata ka ei viitsinud, niisiis voolas ta aegluubis alla ja jäi redeli juurde istuma. Ent siis võttis ta suuna toa poole ning avastas, et välisuks on lahti ja toauks pole ka päris kinni, natuke käppaga susimist ja ongi toas. Tagumisest toast tuli nii magusat magamisehäält ja -lõhna, et pikemalt mõtlemata tippis Sisu end sinna tuppa ja sättis oma paksu kere Hansukese voodijalutsis kerra. Uni tuli sedamaid.

Herilasepesa oli suur. Peaaegu inimese pea suurune, väiksed tigedad ja triibulised elukad olid suve jooksul teinud korralikku tööd.

„Valmis?” sosistas ema Pauliina. „Sina näita siis valgust – nüüd!”

Tädi Pirjo süütas taskulambi. Selle valgel oli hetke näha, kuidas pool pesa oli kaetud herilastega, kes olid valvurid. Siis lasi ema Pauliina mürki kaua ja igale poole, mürk tuli purgist nii tugeva survega, et lõi pesa suudme katki. Herilased ei taibanud, mis lahti, nad ei reageerinud üldse, mürgi imal hais tegu puhta töö peaaegu ka mürgitajate endiga. Kui Pauliina lõpetas, kukkus pesast pots ja pots herilaste torte välja. Pesa alla heintele kogunes kenake suur hunnik herilasi, kes seal siis visklesid. Ema Pauliina ja tädi Pirjo läksid kiiresti lakast välja, virutades ukse enda tagant kinni, unustades, et täpselt seal all toas magavad lapsed, kes imekombel ei ärganud. Ainus, kes veidi virgus, oli kass, kes sai aru, et varsti aetakse ta jälle minema. 

„Oh, kui vastikult see haiseb!” ütles ema Pauliina kergelt hingeldades. „Varsti lähme vaatama, mis toimub. Loodetavasti ei ärganud lapsed üles." Pimedasse tuppa piiludes ei märganud ema Pauliina, et ka kass oli seal, too ei teinud targu silmi lahti, vaid ootas. Ja siis magas edasi.

„Tegelikult on mul kahju, et me niimoodi toimima peame," ütles tädi Pirjo. "Mulle ei meeldi elusolendeid hävitada, aga ma ei näe tõesti muud võimalust,“ lisas ta. 

„Jah, arvan, et see pesa tuleks homme ära grillida. Vaesed herilased, aga kes palus neil teha pesa just sinna, kus inimesed magavad. Minu pärast võiksid nad olla, aga nad ei lase teistel olla," nentis ema Pauliina. 

Vahepeal sisustasid nad aega lauamänguga – Monopoliga, mis oli nende perekonnas juba mitu põlvkonda olnud. Edasi pärandatav lauamäng, mida kogu pere oli alati suure mõnuga mänginud. Ja eriti just maal. Monopol pidi olema tingimata maalemineku pakkide seas kuskil. Kui esimene ring oli läbi, läksid nad uuesti lakka, võttes mürgi kaasa.

Pesa all oli herilastest ja mürgist koosnev kuhjatis nagu mingi vahukoore kaunistus tordil.

„Hmm, kas laseme veel või on küpse?” küsis tädi Pirjo.

„Laseks siis kindluse mõttes törtsu veel, kui me juba siin oleme ja siis aitab. Siis vaatame homme, mis sai.”

Mõeldud, tehtud.

Jälle väljusid nad kiiresti ja nina kinni hoides lakast, ema Pauliina ees. Et teha veel üks Monopoli ring. Ja siis veel üks. Ja võib-olla pärast seda veel üks.

Järsku avastas tädi Pirjo, et ta võiks õhtul veel ka küüned ära lakkida, näiteks valgeks, et kaitsta neid hommikul tuleva nõudepesu eest ja ka niisama, tal oli lihtsalt väga palju küünelakke ja ta lakkis oma küüned iga päev ise tooni. Nüüd siis valgeks. Nii, veel üks kiht. Et ikka korralikult valged oleksid. Ema Pauliina kirtsutas nina küünelaki haisu peale.

„No see kaob ju kohe ära!” õigustas end tädi Pirjo. „Ja pealegi on see etem kui see mürk!“

„Aga mis siin siis meil on?“ oli ema Pauliina hääl äkki nõudlik.

„Pirjo, tule.“

Pirjo läks vaatama, ise samal ajal näppudele puhudes, et lakk kuivaks. Kass oli avastatud ja lösutas voodil nagu pannkook. Tädi Pirjot nähes ja tema hoiatavat pilku tajudes potsatas ta voodist alla ja „voolas“ madala seljaga toast välja.

„Ma viin ta lakka tagasi, ära muretse, nüüd on hais ka kadunud juba. Vaatan muidugi üle, mis see pesa seal teeb, arvan, et saame magatud.“

Hommikul ootas tädi Pirjot ebameeldiv üllatus – Hans oli leidnud atsetooni, mille tädi Pirjo oli õhtul tooli peale unustanud ja saanud korgigi pealt ning vaadanud, kuidas lillakas haisev vedelik nii lõbusalt välja voolab. Kuni ei olnud enam midagi voolata – atsetoon oli otsas. Ja tädi Pirjo oli oma paksult valgeks lakitud küüntega pärast nõudepesu üsna närb, sest lakk otsest juba osaliselt koorus. Appi! Mis nüüd teha? Siin metsas ei ole kusagilt võtta uut küünelaki eemaldajat ja ka sellist autot ei ole, millega poodi võiks sõita. Vanaisa ei lubanud enda autoga sõita kellelgi kaugemale kui külapoodi. Ja ise ta linna ei kavatsenud minna. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – saabumas oli päev, millal tädi Krista pidi maale tulema. Ja see pidi juhtuma juba homme. Ema Pauliina helistas Kristale, et ta võtaks kaasa küünelaki eemaldaja. Lapsed olid isegi pisut elevil ja vanaisa käis saunas end pesemas.

Õhtul tegid nad õues grillahju tule ja küpsetasid seal süüa. Poistele lõkke tegemine meeldis, siis sai korjata ämbriga käbisid, mida oli nii tore tulle visata. Siis võis vahel ka natuke kauem üleval olla ja lõket vaadata. Pealegi oli täna see pidulik hetk, mil herilasepesa pidi ka tulle minema ja poisid ootasid seda põnevusega. 

Ja siis tuligi tädi Pirjo ja viskas katkise herilasepesa tulle. Poisid hoidsid hinge kinni, et mis pauk nüüd käib – aga ei midagi. Mitte midagi ei juhtunud. Igav. Aga käbisid võis veel sinna lisada. Vanaisa väsis varsti ära ning otsustas tuppa minna, kuid oma aknast nägi ta hästi, kuidas lõke põleb. Lõke oli kontrolli all, tuult polnud ja tuleohtu ka mitte, pealegi ema Pauliina ja tädi Pirjo valvasid. Vanaisa tundus juba magavat, sest head ööd olid kõik tükk aega tagasi juba soovitud, kui äkki raksatas tema toa aken lahti ja ta karjus rusikat vibutades: „Vaadake te kuradid, et te maja põlema ei pane! Lõke nii kõrge, mida te õige mõtlete? Jalamaid tehke lõpp sellele või ma tulen ise! No on kuradid…“ viimane lause tuli juba vaiksemalt ja vanaisa pani akna kinni ning kõik jäi taas vaikseks. Keegi ei liigutanud oimugi ning kui see purse oli lõppenud, lasid kõik hinge taas vabalt välja tulla. Lõke oli juba hääbumas ja ema arvas, et võiks lõpetada küll.

Lukas vaatas kalastunud pilguga lõkkesse, Emil oli end tooli teki sisse kruttinud ja magas ning Hansuke magas ammu juba toas.

„Aga tahaks veel natuke vaadata,“ lalises Lukas.

„Aga sa peaaegu magad juba,“ vastas ema talle.

„Mkmk,“ raputas Lukas aeglaselt pead.

„Lukas!“ hüüatas äkki tädi Pirjo.

Lukas keeras aeglaselt pead, mis nüüd?

„Lukas, ära liiguta!“ tädi Pirjo tuli ruttu Lukase juurde ja pani peod nokamütsi noka alla.

Lukas vedas silmad jõuga pärani, mis toimub?

„Sul on Une-Mati mütsi küljes! Ära raputa pead, ta kukub muidu alla,“ ja tädi Pirjo tegi liigutuse, nagu oleks kellegi aidanud noka peale tagasi, noogutades nähtamatule tegelasele.

„Päriselt?“

„Jaa, päriselt, sa ei näinud ise?“

„No tegelikult keegi nagu oleks olnud küll,“ nentis nüüd Lukas.

„Lähme tuppa, muidu Une-Mati kaob veel ära.“

Lukas kuuletus ja nad läksid kõik tuppa, ema võttis Emili sülle. Lõke jäi üks õue grillahju sisse ning vajus aina madalamaks ja madalamaks kuni kustus sootuks.