3.

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES,

KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU.

3. 

„Aga Lukas juba magab ju ammu,” ütles ema Pauliina.

„Las ta siis magab, ju ta oli väsinud,” arvas Emil. Ja karjus pisut õige kurja häälega, igaks juhuks. 

„Aga tead Emil,“ sekkus tädi Pirjo, kes ei suutnud seda lahtiste silmadega magavat last vaadata. „Sa ikka tead, et siin metsades elavad dinosaurused?” 

Tädi Pirjol oli väga kaval ja teadev nägu. Tädi Pirjo teadis palju loomade, lindude ja muu looduse kohta ja teda lapsed uskusid.

Emil jäi vakka ja vaatas suurte silmadega Pirjole otsa. Ta unustas hetkeks isegi pilgutada.

„Jah, tegelikult ka. Ma tean. Ma tean, et kempsu taga elab Koolasuukus, sest seal on soo ja märg ja Koolasuukustele meeldib selline märg. Aga kui sa nii kõvasti karjud siin ja trotsid, siis kuuleb sind hoopis üks teine dinosaurus ja seda sa küll ei tahaks,” tädi Pirjo noogutas oma jutu kinnituseks. Ema Pauliina oli vait ja ei sekkunud. Pirjo mõtles samal ajal, millist lihasööjat välja pakkuda.

Emil kahtlustas siiski veel üsna kõvasti ja röögatas igaks juhuks näitamaks, et tema ei karda. Pealegi ei olnud ta veel näinud ühtegi dinosaurust siin.

Äkki vurahtas kuskil eemal kellegi traktor, korraks. Ema ja Pirjo kikitasid kõrvu. „Kuulsid? Kuulsid Emil?”

Jah, Emil kuulis. Ega ta kurt ei ole. Ta ei röögatanud enam. Ta vaatas pingsalt aknast välja.

„Haa! Vaata, Emil, seal kuuskede taga ongi Karnotaurus!”

„Karnotaurus …” Emil lausus seda sõna vaid üks kord – ta oli kevadel selgeks saanud R-tähe ja iga sõna kus R oli sees, Emilile meeldis. Aga see praegune info ei meeldinud sugugi. Emili suu oli kinni – klõps. Karnotaurus oli üks kurjemaid elukaid maailmas! Jeerum! Ja nüüd oli ta karjunud nii kõvasti, et see kuulis!

Äkki oli akna taga väga vali ragin ja kraapimine ja kõik kolm ehmusid päris korralikult. Aga see oli ainult kass Sisu, kes soovis akna kaudu tuppa tulla, kuid aken oli kinni ja nii ta siis kratsis seal taga.

„Issver, tundub, et kass ka kardab, laseme ta ruttu tuppa!“ tädi Pirjo tegi akna lahti ja kass volksas tuppa. Tädi Pirjo pani näpu suule, Emil matkis.

„Näe, hiilib seal, näed või?” küsis Pirjo, näidates tiheda kuuseheki poole, mis varjas nende aeda võõraste pilkude eest. Kindlasti mahtus sinna taha hulk igasuguseid dinosaurusi või terve kamp Karnotaurusi.

Emil noogutas, jah, ta nägi. Pime ei ole ta ka mitte. Ta ajas keele suust välja ja imiteeris Karnotauruse urisevat ja sisisevat hingamist.

„Kui sa nüüd tasa oled, siis ta ehk läheb ära.”

Emil noogutas. Muidugi oli ta tasa! Loll ei ole ta ammugi. Varsti libistas ta end ema sülest maha, haaras tolle käest ja hiilis magamistuppa. Umbes viie minuti pärast tuli ema Pauliina tagasi: „Magab. Mees, kellel üldse und ei ole.”

„No näed. Ainult paar karnivoori ja lapsed on nii korralikud,” nentis tädi Pirjo.

Emale meenus, kuidas nad kevadel olid poistega kodus linnas parditiigis Koolasuukust „näinud“. Ta nägu venis kergele naerule ja ta jutustas sellest ka tädi Pirjole. 

Ta (ema Pauliina) jalutas lastega õues. Ilm oli sula, veeloigud, suured ja ahvatlevad vedelesid igal pool. Lukas armastas veelompe. Neid, millest ei paistnud põhi läbi. Siis oli mõtlemisel tegevust. Ta otsis omale kaika ja hakkas sorkima lompe. Ema hingas ettevaatlikult ning nägi kuidas Emil ka endale kaika otsis ning samuti ühe tumeda põhjaga lombi. Aga varsti avastas kumbki, et üksi on lombis igav ja nad ühildasid lombid. Kuid, nagu alati, hakkasid varsti tekkima erimeelsused ja nende liigutused muutusid aina ägedamaks ja ägedamaks. Poripritsmeid lendas juba igale poole. Ema hakkas muutuma kärsituks.

„Lukas! Emil! Lõpetage kohe ära või lähme tuppa!”

Poisid jäid vakka, aga Lukas ei suutnud vaikselt olla, vaid muudkui togis Emilit oma toikaga. „Lukas!” ema Pauliina hääl oli hoiatava registriga.

Lukas tõmbas näo mossi ja läks teises suunas. Natuke maad eemal oli üks suuremat sorti tiik, kus elasid pardid, kajakad, ilmselt ka kalu. Talvel tekkis sinna tavaliselt peale jääkoorik, kus siis julgemad lapsed peal kõndisid ja mängisid. Sinna Lukas suunduski. See oli koht, mida ema Pauliina tegelikult kartis, sest Lukas võis vabalt sinna sisse kukkuda ja siis pidi olema tema see, kes ta sealt poritiigist välja aitab. Seda enam, et õues oli külm ja niiske ja see tiik polnudki nii madal. Varsti avastas ka Emil, et tiik on palju põnevamaid avastusi pakkuv veekogu kui see tühine loik asfaldil. 

„Lukas ja Emil, ettevaatlikult palun! Te kukute ju sinna sisse!” Ta nägi, kuidas Lukas täiesti süüdimatult küünitas end tiigi kohale, vaid väike libastus ja ta on seal sees. Äkki tuli emale kaval mõte tädi Ruthi juttudest ning ta küsis nagu muuseas Lukaselt, et kas ta teab üldse, mis tiik see niisugune on.

Ta teadis, et see äratab Lukase  uudishimu. Jah, möönis Lukas mõttes, ta polnud kunagi sellele nii põhjalikult mõelnud, et mis tiigiga võiks tegu olla. Pardid olid seal ja kajakad ja suured poisid.

„See on Koolasuukuse kodu,” ema Pauliina vaatas kindla pilguga Lukasele otsa. Lukas vaatas emale kaua vastu, kuid ema oli vankumatu.

Kaigas kukkus aeglaselt Lukase ja Emili peost üsna samal hetkel ning mõlemad jäid tiiki jõllitama. Lukasel vajus suugi lahti. „Pane suu kinni, külma saad,” Lukas kuuletus.

„Jajaa, ärge vahtige mind sellise näoga nagu te ei teaks millest ma räägin. Koolasuukus elab seal. Ma olen näinud.”

Koolasuukus oli üks neist kõige hirmsamatet sisalikest, keda Lukas ja Emil teadsid. Koolasuukus oli suur ja must ja limane ja kindlasti ka salakaval ning teda tuli karta. Tal oli suur ja ümmargune suu, tihedalt täis väikseid teravaid hambaid. Ta polnud ka eriti ilus. Ja ta elas siin! Aukartusest Koolasuukuse vastu astusid poisid ettevaatlikult, et mitte sisaliku tähelepanu äratada, tiigi äärest eemale. Seekord pääsesid nad küll napilt!

Ema Pauliinal piisaski vaid sellest ühest korrast, et Koolasuukuse tiik lastele meelde sööbiks. Kunagi enam ei tahtnud nad seal sorkida. Lukas vaatas mõnikord hirmunult, kuidas suuremad poisid tiigi sulava jää peal õndsas teadmatuses mängisid ja karjusid, tajumata üldse varitsevat ohtu. Kas nad siis ei tea, et Koolasuukus võib seda kuulda! Rumalad poisid! Ja ta oli õnnelik, et tema seal mureneval jääl ei ole, kuigi veidi kahetsev, sest ilma Koolasuukuse ilmselge kohalolekuta oleks temalgi seal kindlapeale huvitav.

Nii sai see tiik nimeks Koolasuukusetiik.

„Pole need dinosaurused nii välja surnud ühti,” naeris tädi Pirjo, kui oli loo ära kuulanud. „Õnneks vanaisa polnud siin, kui Emil sõrad vastu ajas,” lisas ta.

„Jah, siis oleks kohe üks keretäie jutt lahti läinud ja rumala poisi jutt ja mida kõike veel. Kuule, võtaks selle herilasepesa täna alla? Ah? Mis? Üks näitab valgust ja teine laseb seda lendavat kobra või mis sodi see ongi pesale peale. See peaks nad küll maha võtma. Mis arvad?”