2.

EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES, 

KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU.

2. 

„Teate, mis lapsed mulle rääkisid?” vanaisa prantsatas istuma, nii et esimese vabariigi aegne tool ragises. „Nad nägid ussi ja nad ei tea, mis uss see on. Kui see on rästik, siis tuleb see ära hävitada. Lihtsalt ootad, kui välja tuleb ja labidaga pea otsast! Naksti! Mina ei jäta ühtegi rästikut elama. Nastik seevastu on tore loom, nii ilus omamoodi. Teate, mineva aasta sügisel tuli üks nastik just tuppa siitsamast, kus ma istun ja vaatas mulle otsa ja siis ma rääkisin temaga,“ vanaisa hääl muutus hardaks ja tema silmad heldisid. 

„Aga rästikud tuleb maha lüüa,” lisas ta siis äkki. Teooria oli vanaisal väga veenvalt esitatud, eriti kui meelde tuletada tema osa maojahis. „Kus see pagana madu on?”  käratas ta esikus, kühvel püsti peos. Samal ajal ajas madu end tema kõrval püsti ja sisises. Vanaisa aga seda ei kuulnud, sest kuulmisaparaadil oli vahetult enne just patarei otsa saanud. Küll aga jätkus tal sõjakust.

Nii hoidis see madu neid mitu päeva hirmu all – ema Pauliina piilus igakord maja nurga taha, kui ta õue läks, Raul uuris mõtlikult, kui ta suitsetas, tädi Pirjo hiilis ja passis tunde fotoaparaadiga. Ei kedagi. Ei mingit madu, vaid vilksamisi, kuid siiski tuvas­ta­mata, kellega tegu. Lapsed olid mao juba ammuilma unustanud. Suured inimesed on ikka imelikud, mingi tühise asja pärast nii mõru nägu! Ja veel nii kaua. Kui elu keerleks nii pikalt ühe detaili ümber, ei saaks ju midagi korda aetud!

Ka tädi Pirjo ei muretsenud väga selle ussi pärast, tema muretses hoopis lakas magamise pärast. Nimelt avastas ta seal juba õõvastavaks traditsiooniks muutunud herilasepesa, see oli tohutu suur. Ka ema Pauliina tegelikult tahtis, et tädi Pirjo lakka koliks, sest siis läheb sinna ka kass Sisu, kes muidu ikka ja jälle hiilis lastetuppa ja sättis end näiteks Hansu teki alla või padja peale. Pärast oli see koht siis natuke karvane ja vahel ka liivane. Kass Sisu ei kuulanud ema Pauliina sõna ega tegelikult kellegi sõna peale tädi Pirjo, aga teda polnud alati ligi. Pealegi oskas Sisu minna ka voodi alla ja hoida silmad kinni, kuni uudishimulised jälle lahkunud on. Pirjoga ei läinud ka see temp läbi.

„Ma ei saa ju nendega seal koos magada! Nende pesa on ukse lähedal. Tean täpselt, kuidas nad kell viis hommikul tulevad mind uurima ja kui ma midagigi teki alt välja pistan, saab see koht kohe suraka. Ma mäletan väga hästi,”  ütles Pirjo ja ta käsi käis mööda kassi, sest ta oli kassi taas lastetoast ära toonud ning kass oli tal süles.

„No siis magad nii kaua sauna peal, kuni kutsume naabrimehe, kes selle ära võtab,” arvas ema Pauliin.

„Hea küll, aga naabrimehel on käsi kipsis ja varsti saabub siia primadonna tädi Piia, kes ise sauna peale läheb ja kellel on savi, kus mina magan.”

„Selleks ajaks võtame selle alla, selle pesa, ja lõppude lõpuks võid sa ju ka Lukase voodis magada, kui Rauli pole.”

„Ma ei saa toas magada, seal pole õhku,” protesteeris Pirjo, ning vehkis vaba käega, mis peale kass ehmus ja sülest minema sööstis, küüntega punaseid jutte Pirjo käsivarrele tõmmates. „Ai kurja, on elukas!“ tädi Pirjo silus oma haiget saanud käsivart.

„Ah, vaata ise siis mis teed.”

Raulil lõppesid need mõned vabad päevad, mis tal olid ja ta pidi minema tagasi Soome tööle, et tulla maale umbes kahe nädala pärast. Kõik lehvitasid talle, kui ta signaali andes väravast välja keeras ja teekäänaku taha kadus.

Lapsed olid natuke kurvad, vanaisa ohkas südamest, ema Pauliina võttis asja loomulikult ja rahulikult.

Vanaisa vaatas melodramaatilise pilguga lastele ja suunas oma pilgu siis ema Pauliinale.  „Oh teil on ikka raske elu ka. Mul on teist kohe päris kahju,“ ning läks tuppa magama.

Ema Pauliinat selline jutt ärritas ja ilmselt vanaisa seda ka teadis, aga tal oli vaja ikka nii öelda. Keegi kunagi täpselt ei teadnud, miks ta nii pidi ütlema, võib-olla oli tal igav, võib-olla tahtis ta tüli norida, võib-olla oli ta hoopis kade. Aga võib-olla ei saanudki ta aru, et selline jutt rusub. Igatahes nähvas ema Pauliina vanaisale, enne kui too tuppa jõudis: „Ei ole ju. Miks sa nii arvad?” Ja läks ka ise tubaste toimetuste juurde.

Kuid maal vanaisa juures oli huvitav siiski. Seal elasid lisaks madudele ka näiteks dinosaurused. Ja see oli juba midagi, pealegi pidi neile varsti külla tulema tädi Krista ja natuke oli ka see huvitav, kuigi tädi Krista oma vingumisega tüütas hirmsasti ära, aga vähemalt viitsis ta teha igasuguseid asju ja teda sai pisut ära kasutada. Temaga koos sai minna ka pikematele jalutuskäikudele, sest ema üksi ei tahtnud minna. Teadagi miks – Lukas jooksis kohe minema.

Oli kätte jõudnud päev, mil sai öelda, et ülehomme tuleb tädi Krista. Siis on ka vanaisal  huvitavam ning siis ta ei virise nii palju, sest ta ei taha, et tädi Krista kuuleb. Pealegi tädi Krista meeldis vanaisale.

„Emme, kas tädi Krista tuleb homme?” küsis Lukas emalt kui too just oli tuppa sisenemas.

„Ülehomme.“

„Ülehomme… kas see on siis kui peab kaks korda ära magama?“

„Täpselt nii, tubli poiss.”

„Kas ta meeldib vanaisale palju?” päris ta äkki.

Ema Pauliina vaatas hetke Lukast, enne kui vastas: „Jah, või noh, ma ei tea, ilmselt küll.”

„Ah, see on siis hea.”

„Miks sa nii arvad?” ema muutus uudishimulikuks.

„No sest siis ta ei saa sulle niimoodi öelda,” Lukas oli tõsine.

„Mismoodi öelda?” tahtis ema täpsemalt teada.

„No nii, et sa ennast halvasti tunned,” Lukas vaatas suurte siniste silmadega äärmiselt täiskasvanulikult emale otsa. Ema vaikis üllatunult, et Lukas sellistest asjadest üldse taipab. Saa siis aru neist lastest. Ühel hetkel söövad su närve nagu maisihelbeid, nii et vaid puru on tühjaks saanud karbiga vedelemas, järgmisel räägivad juba elust, suhetest ja maailma probleemidest. 

Ema nägi silmanurgast, kuidas vanaisa talle midagi ütlema tuli jälle ning libistas end ruttu köögist teise tuppa. Miks vanaisa ei maga, ta läks ju ometi oma tuppa magama? Kuid vanaisal ei tulnud und ja ta läks elutuppa ema Pauliinale järele. Kuid enne, kui keegi midagi öelda sai, võttis ei-tea-kust ilmunud Emil vanaisa rajalt maha.

„Vanaisa, kuule.”

„Jah?” vanaisa prantsatas oma esimese vabariigi-aegsesse tugitooli, kõrv kikkis.

„Kuule vanaisa ...”

„No ma kuulen ju.”

„Kas haikala ka marutõppe jääb?” Emil silmad olid õhinalt pärani.

„Ei oska öelda ... Ta elab ju vees ...”

„Jah, selle ...” ta ei saanud jätkata, sest Lukas trügis vahele.

„Näh ... haikala ei saagi hulluks minna, ta on ju kogu aeg hull.”  

Emil vahtis lummatult … „Äkki ongi?” Selle peale läksid mõlemad poisid naerdes õue.

„Vaata, mis asju nad ka välja mõtlevad,” naeris ka vanaisa.

„Jah, nende pea töötab nagu masinavärk, alati valmis uusi probleeme lahendama,” ema Pauliina koristas kööki ja muigas omaette, kuid samas tuli talle meelde, et Raul tuleb alles umbes kümne päeva pärast. Vahepeal on tädi Krista neil. Mitte küll kümmet päeva, õnneks.

Õhtu jõudis tegelikult üsna ruttu kätte. Kui kell lähenes üheksale, oli lastel hammaste pesu ja pidžaamasse pugemine.

„Ei taha nii paksu!” karjus Lukas. „Palav on!”

„Hea küll, paneme siis õhema, mis sa kisad.”

Ema Pauliina otsis riiulist õhema, näitas Lukasele, see raputas pead. Ema otsis veel, kuni lõpuks saadi kokkuleppele tavalise t-särgi ja lühikeste pükste osas. Lukas läks voodisse ja magas varsti. Emil aga keeldus magama minemast. „Ei, mul pole und,” teatas ta resoluutselt. Kell oli juba üle üheksa. Emili silmad läikisid nagu kalal, kui ta unega võitles, silmalaud venivalt üles-alla liikumas. Ta ajas käed risti rinnale ning tõmbas huuled trotslikult torru.