12.

EMA PAULIINA ARGIPÄEV

12.

„Lukas, Emil, täna lähme vanni.”

„Jee!” hüüdsid poisid korraga.

„Kas vanniloomi on ka?” küsis Lukas.

„Jaa, ikka,” vastas ema. „Kaks dinosaurust, üks sulle ja teine Emilile.”

Laste nägu läks särama. Polnud vanni juures midagi toredamat kui näha, kuidas väikesed loomad mullitavad ja kahanevad vannivees, samal ajal kui vesi muutus nii mõnusaks. Need loomad olidki sellised läikivad ja libedad vanniveeloomad.

Ema läks ja pani vannivee jooksma ning jälgis ise samal ajal ka Hansu, kes oli õnneks heatujuliselt ärganud ning ukerdas esikus.

„Ja nüüd, riidest lahti ja marss vanni!”

Lukas ja Emil ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Ema otsis neile uued pidžaamad ja sokid.  „Need panete selga, kui välja tulete.”

„Hästi.”

Ema andis kummalegi ühe dinosauruse ja lapsed sulpsasid vanni, kui vesi jooksis. Naljakas oli istuda vannis ja tunda, kuidas vesi kõrgemale tõuseb.  „Emme,” ütles Emil. „Pane seda asja ka, seda, mis niimoodi valgeks teeb.“
„Aa, ta tahab seda šampooni, vahtu, et on kõik täis,“ Lukas tõlkis, sest ka ta ise tahtis seda sama.

„Vannivahtu või?”

„Jah,” Emil hoidis hinge kinni, kui ema vannivahtu vanni tilgutas. Vannis oli ikka tore. Vesi tõusis pikkamööda ja nüüd veel vahutas ka! Ja veepõhja mööda ujusid aeglaselt kahanevad vannidinosaurused.

„Te saate mõnda aega nüüd üksi ka hakkama,” ütles ema ja keeras vee kinni.

„Jah.”

„Emil, äkki on seal all leopreulodon?” küsis Lukas, kes oli uhke, et suutis selle ülikeerulise sõna peaaegu ilusti välja öelda. Ema oli küll korduvalt parandanud teda ja öelnud, et see on liopleulodon.

Emili nägu oli korraks ehmatanud, kuid sai siis aru, et Lukas tegi nalja.

„Jah, äkki ta on seal all peidus?” 

Lukas kihistas erutusest, mõelda, kui olekski? Paraku ei olnud.

„Leopreulodon ei mahu meie vanni, ta on nii suur.”

„Miks? Äkki ta ei taha lihtsalt tulla?” Emil kehitas õlgu ja itsitas. Nagu poleks kahekümne viie meetri pikkusel elukal probleemi vanni mahtumisega. 

„Äh, Emil sa oled nii tobu. Muidugi ta ei taha, ta on ju nii jube väga suur.”

„Aga kas ükski dinosaulus siis ei mahu?”

„Mh, ei, nad ei ela siin. Nad elavad kaugel dinosauruste maal ja vanaisa juures metsas.”

„Kuidas sinna maale saab?”

„Tuleb minna teleka sisse,” ütles Lukas ja oli ise ka üllatunud, kui targale mõttele ta just oli tulnud. Miks ta seda juba proovinud polnud? Tuleb ära teha. Tädi Pirjo oli ka rääkinud midagi sellest, kuidas tuleb silmad kinni panna ja näha sellist maad nagu telekas on. Dinosauruste maa.

Emil mõtles hetke ja küsis: „Aga Lukas, miks meil on teine kodu? Meil oli ju teine kodu.”

„Sest see teine kodu läks vist katki,” arvas Lukas.

„Jah,” oli Emil nõus. „Läks katki, nagu vanaisa maa ja seal hakkasid elama dinosaulused.”

Emilile näis see mõte meeldivat, kuigi ta sügavalt kahtles selle tõelisuses.

Enne elasid nad väikeses üürikorteris, mida Lukas natuke mäletas ning oli Emilile sellest omal moel rääkinud. Praegune oli neil päris oma kodu.

Varsti oli kuulda kuuldamatu susin ning vanniveele kerkisid mullid. Emili kõht kääris, kuna lõpuks oli midagi seedida. Ise ta sellest numbrit ei teinud, kuid hais ei meeldinud endalegi. Ta nagu ei võtnud teadmiseks, et see temalt pärines.

„Kelle peel on?” küsis ta.

„Mida?” Lukas ei saanud aru.

„Kelle peel on, ma küsin? Kes peeletas?”

„Häh, enda oma,” ütles Lukas solvunult. „See kes ise ütleb, see ise ongi. Sinu oma. „Fuh, mine potile!” Lukas hoidis nina kinni ja oleks tahtnud vannist välja hüpata. 

„Emme, Emil lasi puuksu jälle,” kaebas Lukas, kui ema tuli vaatama, kui kaugel nad oma pesemisega olid.

„No mis mina sinna teha saan?” 

„Peelukott ...” Emil naeris. „Peelukott, peelukott.”

„Nonii, aitab!” ütles ema. Emil jäi vait. „Räägi midagi muud, mitte ära aja rumalusi suust välja.”

„Mhh,” tegi Emil ja ei öelnud rohkem midagi. Nalja ka ei või enam teha! Siis aitab ka jutust. Emil otsustas olla solvunud. Ta pani jälle käed risti rinnale, ajas huuled torusse ning istus kahanevas vannivees. Ema võttis korgi ära, sest vann oli  lõppenud. Poisid puhtad juba küll. Emil muudkui oli solvunud, kuni ägedad külmavärinad teda liigutama sundisid. 

„Just-just Emilike,” lausus ema muigega ja aitas ta riidesse. „Ja nüüd paljajalu ei käi!” hüüdis ta neile veel järele. Ta koristas vannitoa ära ja heldis, kui läks elutuppa – kaks röövlit istusid diivanil teki sees, turris juustega peanupud väljas ja olid nii head, nii armsad. 

„Ööjogurtit ka tahate?”

„Jaa,” vastasid lapsed.

„Palun, kui söödud, siis kuivage veel natuke ja hambaid pesema ja siis magama.”

„Jaa,” kõlas kui ühest suust.

Ema kuulatas korra, kas Hans on üleval, õnneks ei olnud. Hans oli jäänud suuremate poiste vannis olemise ajal ööunele. Päev oli olnud taas väsitav, kuid lõpp hea, kõik hea. Ema otsustas ka ise ruttu duši all ära käia. Õhtune aeg oli kallis ja õhtud meeldisid talle praegu rohkem kui hommikud.

Kell oli umbes üheksa, paras aeg pärast ühte tavalist pöörast päeva veel arvuti avada ja e-kirju lugeda ning ülikooli lõputööd trükkida. Aastaid kestnud unistus, mille täitumine jäi rippu järjest suureneva küsimärgi külge. Aga ... ah, tuleb ikka proovida. Jäi vaid loota, et lapsed – kõik kolm – magavad ilusti. 

„Head ööd! Musi ka!”

„Head ööd,” ema sulges ukse, jättes väikse prao kuulmiseks. Kas tõesti oli õhtu? Ema Pauliina istus elutuppa diivanile, õigemini vajus sinna ja lihtsalt istus mõnda aega. Televiisor oli kinni, mobiiltelefon hääletu režiimi peal, lauatelefon padja all. Siis võttis ta end kokku ja läks arvutit käivitama.

Aeg ununes õpinguid tehes, kui umbes tunni pärast, mil kõik pidid eelduste kohaselt sügavas unes viibima, kuulis ema kahtlast nahistamist. Ta hiilis hääle suunas ja see juhatas ta lastetoani. Tuli põles ning Lukas ja Emil istusid Emili voodis nagu parimad sõbrad ja vennad kunagi ning kritseldasid midagi. Kuhu – selgus emale õige pea. Kriips kriipsu järel ilmus seinale ebakonkreetsete figuuride sasipundar. Värvipliiatsite ja kriitidega. Ema seisis vaikivalt poiste selja taga, ilma et nood oleksid teda oma keskendumises märganud. Äkki tajusid nad võõrast varju seinal – Lukas keeras end ringi, mille peale ehmatas ka Emil ja nad jäid tummalt emale otsa jõllitama, kelle pilgus polnud kübetki kaastunnet. Kriidid kukkusid lõtvunud peost voodile.

„Ja mida te teete, kui tohib küsida?”

Emil ei löönud kohkuma: „Me joonistame.”

„Seda ma näen. Miks te ei maga?”

„Uni ei tule hästi,” vastas Lukas.

„Miks te seina peale joonistate? Kas teil paberit pole?” Ema hääl muutus ahastavaks. See oli siis päeva puänt, saada taas kaunistused seinale, millede pesemisest oli tapeedi värv juba kuluma hakanud ja ema käed rakkus.

„Ma tahan, et see oleks minu juules,” ütles Emil õige tasakesi.

„Mis asi oleks sinu juures?”

„See pilt.”

„Miks?”

„Siis ma ei kalda ...”

„Ahsoo. Aga mida te siis joonistasite?”

„Dinosaulust,” Emili nägu väljendas rõõmu, kui ta näitas emale ebamäärast pliiatsitõmmete kogumit seinal.

„Emil tahtis dinosaurust ja ma aitasin teda.”

„Ahah. Aga on see teil valmis või?” küsis ema.

„Jah.”

„Siis koristage asjad ära ja magama. Kohe.” Ema ei tõstnud isegi häält, ei jaksanud enam.

„Hea küll,” Lukas pani pliiatsid ja kriidid karpi ning karbi kapi otsa, kuhu ta pidi tooli abil ronima. Siis pani ta ka tooli tagasi. Emil muidugi ei liigutanud end, keeras hoopis teki sisse. „Eadööd, emme, musi ka.”

„Mhmh, head ööd nüüd. Ja ei ole mingit lollitamist. Magama, vaadake mis kell juba on.”

„Aga emme,“ ütles Lukas. Ema keeras end ringi.

„Jah?“

„Tead, see on hea, et see sina olid, kes nüüd tuppa tuli. See oleks võinud olla ka dinosaurus ja … see on hea, et see sina olid. Jadööd!“ Lukas keeras end näoga seina poole ja tõmbas teki lõuani.

Seekord oli asi lõplik ja väiksed marakratid uinusid tõepoolest. Kuigi nad olid jäänud magama oluliselt hiljem kui tavalielt, ei olnud loota, et Lukas ärkaks pärast seitset. 

dJa kõik algab taas. Mõni lihtsalt ei vaja und, juba sünnist saati polnud Lukas seda eriti vajanud. See poiss oli kui elektrijänes, aga aus ja avameelne, äärmiselt sotsiaalne, Emil jällegi vaga veega sügav põhi. Ei tea, kes kasvab Hansust … Ema ei julgenud kaugele mõelda, praegune mõttepagas oli juba küll mahukas. Arvuti tuli sulgeda, õppimisest ei tulnud enam midagi välja.

Ta soovis head ööd maakerale, tõmbas teki kurguni ja vajus otsekohe sügavasse unenägudega unne.