11.

EMA PAULIINA ARGIPÄEV

11. 

Ema halastas ning tuli kööki, et midagi veel valmistada. Näiteks eilsest alles jäänud suppi. Ta pani selle pliidile soojenema.

Lukas oli kangesti abivalmis ja võttis taldrikud välja, hoides vorstisaia otsapidi hambus. See kukkus aga nagu plaanitult võiga pool põrandale, vorst veeres natuke eemale. Ta jäi ootama ema reaktsiooni ja supi valmimist. Ema ei reageerinudki ja Lukas korjas oma vorsti ja saia maast, pistis tagasi hambu ning hakkas ettevaatlikult taldrikuid lauale asetama, et ka need ei ku­kuks. Siis võttis ta ema valvsa pilgu all lapi ja hakkas võiplekki põrandal pesema. Emil vaatas rahul­ole­valt pealt mõne minuti, siis keskendus telekasse. Ei saanud kallist vaata­mis­aega, ilma et keegi oleks terroriseerinud, raisku lasta minna.

„Noh Emil, tuju hea jälle?” küsis ema temalt.

„Äla sega, ma vaatan.”

„Hästi, küsin ainult kas sa suppi tahad? Ma teen praegu. Mina ise söön ka. Tahad natuke?”

„Jah.”

„Lukas, ole hea, liiguta suppi!” Ja ema läks Hansu juurde, kes oli äärmiselt nördinud üksiolemisest. 

Lukas oli hea poiss ja liigutas vaikides suppi. Ema tuli Hansuga tagasi, pani ta auto turvahälli, see aga ajas tolle nördimusest lausa röökima. Lukas tuli imikut lohutama.

„Ära nuta, vaata, mis mul on, näe selline asi …”

Lukas lehvitas kõristiga Hansu ees, kes aga ei teinud märkamagi, vaid röökis edasi. Lukas loobus õige pea. Emil tuli ja katsus ka õnne.

„Mis sa nutad? Emmele ei meeldi, kui sa nutad, emmel on hea meel, kui sa naelad. Hansuke! Hansuke äla nuta …” 

Emil tegi nägusid, kilkas ja naeris ning tõepoolest, Hans jäi hetkeks vait. Aga siis jäi ka Emil vait, arvates, et tema kohus on täidetud ja läks tagasi teleka ette. Poolikud asjad Hansule aga ei meeldinud ja ta võttis taas tuurid üles. Ema lülitas end välja ja tegeles supi jahtuma tõstmisega. Seni, kuni supp jahtus, vaatas Lukas koos Emiliga telekat. Lõpuks võiski hakata suppi sööma. Ka Emil sõi isuga, kord päevas võis ju ka natuke rohkem korraga süüa, sest teatud tähelepanekud olid näidanud, et ilma ei tule toime. Hansul oli see-eest vaid tähelepanu nälg, kuid asjata. Mõne hetke veel talunud kisa, jättis ema supi söömise korraks pooleli, et Hansuga tegeleda.

„No kas ei saa ma kordki päevas süüa normaalselt, ilma et keegi ei saeks mu küljest tükki kogu aeg?!”

Ema tõstis Hansu elutoa põrandale kõhuli, et ta oleks rohkem hõivatud, kuni nad söövad. Hans tegi keskkonna vahetumise leevenduses roomamiskatseid. Ta üritas leida motivatsiooni, miks roomata, kuhu roomata? Aga roomama pidi, mingi ürgne tung sundis takka. Ohoo – mis see siis seal eemal terendab? Nii roheline ja silmatorkav. Äärmiselt väljakutsuv. Võtaks siis suuna sinna. No hea küll, esimene katse ebaõnnestus, mis siis, ega selle tühja asja pärast pea kohe lärmi tõstma, vähemalt praegu, kus oma isiklik aeg oli kallis. Tuleb veel proovida. Nii, nüüd oligi juba parem, seal oligi ainult üks nõks, kuidas edasi saada, jalg tuli millegi taha toetada. Just nii … Rohelus lähenes visalt, kuid stabiilselt.

Väike paksude sõrmedega pehme imikukäsi sirutus lillepotini, aplalt, himukalt haa­ras käeke peotäie mulda ja pistis proovimiseks suhu. Ooo! Esimene suurem saavutus! „Sain tõesti lõpuks midagi kätte! Elagu elu! Kui ikka ise ei pin­guta, ei jookse sulle midagi niisama sülle. Mmmm …, öäk ..., paha on vist, kurku läheb, phui … paha, paha, pahaaaa!”

Hans pistis röökima. „Hans!” pistis seepeale ema röökima ja sööstis laua tagant poissi mullast puhastama. Too pistis veel kõvemini röökima ema äkilisest liigutusest ja tähelepanust. „Oh sind küll …” ta viis poisi vannituppa ja pesi puhtaks.

Lukas ja Emil istusid vakka ja vaatasid tegevust pealt. See oli nende jaoks ootamatu pööre, et Hans polegi nii koba, kui lasi välja paista. Mõlemale turgatas pähe, et nüüd olid neil märksa vabamad käed „aitamises” ja loomingu­listes asjades ning kõiges muus, mis vajas energiat ja läbimõtlemist, kal­ku­leerimist ja osavust. Nad nägid Hansukest nüüd hoopis uue pilguga, sest kui nemad midagi tegid, mis jälle emmele võib-olla ei meeldinud, siis samahästi oleks võinud seda teha Hans ja nemad ei saaks nii palju riielda. Kuldaväärt mõte! Harvaesinev paljutähenduslik teineteise­mõis­t­mine lendas pilguna ühelt teisele. Väga harva peegeldus neist kahest üksmeel – praegu oli see haruldane kord.

„Emme, me aitame sind,” teatasid Lukas ja Emil kui ühest suust, kui oli aeg nõud ära koristada, endal silmad süütult pärani ja kelmimõtted kukla taga möllamas.

„Tänan ei. Mul on teie aitamisest kõrini. Kõõ-rii-nii. Ma saan aru, et tahate muudkui aidata, kuid ma saan praegu ise hakkama, tänan pakkumast.” Ema kuivatas Hansu, kes väristas end vaikselt külmast ja lootis, et see tobe dialoog suuremate vahel ei takista emal teda ruttu riietamast. See oli ainumas kord, kui riietamine oli enam-vähem teretulnud. Muidu võis ta lausa olemata olla.

„Mina lähen nüüd puhkama,” teatas Emil äkki ja marssis oma voodisse. Ta tundis suurt pingelangust.

„Ära väga kaua puhka, onju, muidu ei jää õhtul enam magama,” hõikas ema talle veel järele. Selle peale tõmbas Emil teki kurguni ja lõpetas kontakteerumise.

„Mis mina nüüd teen siis?” Lukas oli hetkeks nõutu.

„Emme, kas ma võin sind aidata kuskil pool?” küsis Lukas.

„Sa võid alati mind aidata, aga mul ei ole praegu abi tarvis, sest ma ei tee midagi ju.”

„Mhm, okei.”

Lukas oli sundseisus, kus ta pidi midagi välja mõtlema, et mitte igavuse kätte hinge heita. Legod, raamatud, värvipliiatsid, paberid, mustmiljon mängu­asja … Igav. Arvuti? Ei huvita. Ema kapp elutoas … Huvitavam, keelatud, kuid vaadatud juba. Telekas? Sealt ei tule vist midagi, kuigi, kas mitte lastesaade ei peaks hakkama varsti? Jaa, vaatame siis niikaua seda kasti, kuni midagi mõistlikku tuleb. Ükskord ju peab midagi normaalset tulema. Klõps ja looduskanal. Seal oli jälle see hull mees, kes madudega jändas. Ainuke huvitav asi seal saates olid krokodill ja sisalikud, sest need meenutasid natuke dinosaurusi. Kahjuks neid enam pole, või nii mõned räägivad. Sellest oli tõeliselt kahju, kuigi, mine tea. Mõnikord juhtub, et neid nagu liiguks metsades, sest kahtlasi jälgi neist vedeleb teeradadel ja kuuskede pimedates alustes. Lukasele meenus tädi Pirjo lugu suvisest retkest vanaisa juurde maale, kus elavat igasugused elukad, kelle tegevusjälgi vahel ka näha võis.

Lastetoa uks kolksatas lahti ja Emil tuli, nägu krimpsus.

„Ma ei saa puhata, uni ei tule,” ta istus Lukase kõrvale. „Millal lastesaade akkab?”

„Kohe varsti. Ootame.”

Ema kuulas teisest toast, kuidas need kaks seal asjatavad ja ei julgenud mõelda edasi, et kas nad püsivad nii. Nii oli lihtsalt hea. Aga see kunagi ei kestnud kuigi kaua ja seepärast olid sekundidki hinnatud. Hans tukkus vaikselt, olles ribadeks väsinud oma läbielamistest ja ema Pauliina lihtsalt oli. Lamas. Ajakiri oli kõrval, kuid ta ei raatsinud seda avada. Ajakirja saab ka siis sirvida, kui see elevandikari müttab.

Kell sai kuus ja lastesaade võis alata. Õnneks Lukas teadis, milliselt kanalilt see tuleb. Ja kui lastesaade lõppeb, on kell juba peaaegu seitse ja täna tuleb ka vanni minna, siis on kell juba peaaegu kaheksa ja kohe ongi magamamineku aeg käes. Ööjogurtit ka enne. Tore. Taas hakkas üks õhtu kätte veerema. Tore oli ka see kui Lukas ja Emil mõne hetke hästi omavahel läbi said ja ema ei terroriseerinud, sest tegelikult olid nad ju nii toredad ja armsad lapsed. Eriti kui neile sai individuaalsel tasandil läheneda.