10.

EMA PAULIINA ARGIPÄEV

10. 

Ema Pauliina tuiskas vannitoast välja, arvates, et midagi on Hansuga juhtunud, kuid kui ta nägi tolmupilve sisse mattunud Lukast, kes seal silmi pööritas, turtsus ja kartis, tuli talle korraks isegi naer peale, kuid seda rängem tõdemus, et kõik kohad on nüüd tolmu täis. Ja tuleb jälle koristama hakata, veelgi põhjalikumalt ja sedakorda vajas kogu korter koristamist, sest tolm lendab ju igale poole. Oeh ... Kui palju kordi võib ühe päeva jooksul 70 m² korterit koristada, kuid ikka puhtaks ei saa? Korraks ema seisatas ning pani käed näo ette, proovides ikka veel kõikjal heljuva tolmu sees mõõdukalt hingata.

„Oh Lukas küll tead, kuidas see sul õnnestus?”

„Ma ei tea, see jäi siia kinni …”

„Ah, mine vannituppa, võta riidest ära ja pane musta pessu ning loputa end sooja veega. Nägu ja käed. Pärast paned oma pidžaama, õhtul läheme nagunii vanni ja siis saad uue.”

Ema hakkas jälle koristama.

„Nagu mul muud polekski teha … ainult korista ja korista.”

Lukas lõpetas pesemise, kuivatas ja hakkas end pidžaamasse ajama, mis niiskuse tõttu polnud sugugi lihtne ja nii ta pusis vaikides. Ta oli nii läbiväsinud, et ei jaksanud enam kisa tõsta ja sai lõpuks pidžaama selga ja see oli tegelikult mugav ja mõnus.

„See läheb pessu, pärast vanni annan uue pidžaama,” ütles ema igaks juhuks veel, nähes Lukase pusimist, ent ei sekkunud.

Nüüd oli viimaks vaikus, igaüks tegeles millegagi. Hansuke mängis rahulolevalt elutoa põrandal mingit oma mängu, ema istus diivanil ja proovis ajalehte lugeda. Lukas ehitas lastetoas taas midagi Legodega, nagu poleks midagi juhtunud ning Emil istus toa teises nurgas ja mängis väikeste loomadega loomaaeda. See oli kõige rahulikum perekond kolme pailapsega maakeral. Arsti visiit oli olnud kurnav kõigile ning nad olid väsinud ka jooksmisest, nüüd oli rahu ja vaikus, hetkeks. Vaikus enne tormi ja vaikus pärast tormi.

Ema keeras hajameelselt ajalehe lehti ilma õieti lugemata ning läks siis laste tuppa, et kapist midagi otsida. Üks Legodest loom läks katki, sest Lukas oli selle jätnud täpselt kapiukse ette. See oli Lukase arusaamise järgi mõrv.

„Katki tegid! Ähh!”

„Võta siis ära eest. Teed terveks, ära nüüd selle pärast nuta! Miks sa paned selle siis just siia? Kapiukse ette?”

„Iga päev teed katki kõik asjad.”

„Sa oled vana tobu Lukas!” hõikas äkki Emil toanurgast.

„Ise oled!”

„Peelukott,” pani Emil vastu.

Asi kiskus tõsiseks.

„Emme, Emil ütles jälle peerukott.”

Emil kõkutas magusasti naerda. „Peelukott, peelukott …”

„Kui Emil ei oska viisakalt rääkida, siis sina ära kuula,” ema sulges kapiuksed.

„Jah, Emil on rumal, sellepärast,” Lukasel oli nüüd hing rahul, sest ta teadis, miks Emil nii ütles – ta on ju rumal. See aga polnud jällegi teadmine, millega Emil tahtnuks elada.

„Ise oled lumal!” 

„Ei ole! Ise oled ka peerukott!”

„Ei ole! Annan peksa sulle plaegu!” Emil valmistus puuklotsiga viset soori­tama. Ema segas vahele.

„Lõpetage!”

Emil oli täielikult välja vihastatud. „Lumal emme!” karjus ta.

„Jah, lumal emme,” lausus ema sarkastiliselt. „Aga lumal emme ei anna sulle nüüd süüa ka ja multikat ka ei näe.”

„Paras,” Lukas naeratas kahjurõõmsalt.

Emil pani käed risti rinnale, nägu nutu äärel ja väga tige. Ta oli kindel, et hir­mutas nii Lukase  kui emme, sest see oli peaaegu ta kõige kurjem nägu. Ja tal oli lõpuks ometi ka kõht päris tühi.

„Sina ka, Lukas! Aitab! Mõlemad olete tobedad.”

„Ma olen kuladi vihane plaegu!” üritas Emil ikkagi tähelepanu endale saada. Õigemini sellele, KUI vihane ta on.

„Ole. Ole vihane ära ja siis mängid edasi,“ ütles ema ja lahkus lastetoast.

Emil tõmbus toa nurka ja kükitas sinna maha. Ta vaikis, käed endiselt risti rinnal ja urises. Tema oli ju see, kellele praegu ülekohut tehti. Aga keegi ei tee temast millegipärast välja, ema läks hoopis magamistuppa Hansu vaatama ja Lukas läks telekat klõpsima. Emil istus ja mossitas, ei saanud aga liikumatult olla, nii ta siis vähkres ja siples ning õiendas omaette.

„Kulat küll!”

Emil jäi hetkeks vait. Siis ütles uuesti  „Kulat!” ning tõusis püsti. Ta läks Lukase juurde elutuppa telekat vaatama.

Sinna jõudes oli ta nagu äravahetatud.

„Lukas, vaatame videot? Seda?”

„Okei. Pane peale,” Lukas istus nagu kuningas diivanil ja ootas teenindamist, Emil tuli just õigel ajal. 

Emil pani video käima ja istus Lukase kõrvale, kes teda õige pea nagu muuseas jalaga togima hakkas. Emil ei teinud tükk aeg välja, sest ta vaatas videot ja pealegi oli tal paha tuju just üle läinud. Lukas jäi ka vait. Nad vaatasid siiski vaid mõne rahuliku hetke, sest Lukast vaevas permanentselt motoorne rahutus ja ta alustas taas jalaga togimist. Emil virutas vastu. See kruvis Lukast veelgi üles. Emil uratas talle, Lukas itsitas vastu ja jätkas, nüüd juba kahe jalaga. Emil vihastas jälle ja koukis istumise alt välja teleka puldi ning virutas Lukasele piki jalgu. Emil karjatas valust ja pigem vihast.

„Aiaaa! Emme! Emil taob mind!”

„Ise sa norisid,” vastas ema teisest toast.

„Ei olnud valus,” teatas Lukas siis.

„Emme, ma tahan süüa,” lisas ta varsti.   

„Mine võta külmkapist, tee võisaia vorstiga.” 

Lukas ohkas, kuid läks siiski, ikkagi söögi aseaine. Võttis kapist või ja saia ja vorsti, mis oli õnneks juba eelnevalt viilutatud. Võiga võis tekkida konflikt, aga selle võib ju põhimõtteliselt ka ära jätta.