1.

 EMA PAULIINA KOOS LASTEGA MAAL VANAISA JUURES,

KUS ON DINOSAURUSED JA ÜKS MADU.

1.

„Emme! Emmeee!” 

Emil tuli karjudes ja peaaegu jooksusammul, nii palju, kui ta helesinisetriibuline maani ulatuv öösärk võimaldas.

„Mis lahti?” küsis ema Pauliina.

„Käisin pissil,” vastas Emil ärevalt hingates.

„No ja siis? Mis sa karjud?”

„Aga ma nägin ussi. Madu.”

Emili silmad olid suured ja ümmargused ja tema ilmeid saatsid ägedad noogutused.

„Ussi? Milline see oli?”

Ema Pauliinale ei meeldinud uudised ussidest ja madudest koduõues. „Mis värvi? Kas must? Kirju? Kui suur?”

Ta oli pisut ärevuses.

„Kobra,” vastas Emil ja ta pupillid laienesid erutusest ja sügavast teadmisest.

„Ah kobra nägid sa?”

Ema rahunes veidi, teades Emili esmaklassilist luiskamisoskust, kuid siiski pidi ta asja uurima, ehk oligi uss? Sest üks aasta nad avastasid ühe tundmatu mao, kes tahtis hammustada vanaisa ja kelle nad pidid kahjuks tapma. 

Emilit pinnida ei saanud, sest too oleks hoopiski kujutlusvõime ääremaile rännanud oma seletustega. Nii et esialgu ei jäänud Pauliinal muud üle, kui loota, et see rästik polnud. Nastikust polnud suurt lugu, nastik on alati olnud meeldivam. Igaks juhuks hiilis ta sinna, kuhu Emil näitas. Majaseina ja vundamendi vahel olevat see madu vongerdanud.

Ema Pauliina teatas sellest igaks juhuks ka oma mehele ja tädi Pirjole. Vanaisa polnud mõtet ärritada.

Ema Pauliina polnud tükk aega maal käinud, eelmisel suvel oli Hansuke veel liiga väike olnud, nii et ema Pauliina otsustas veel ühe aasta oodata. Ja ka vanaisa oli nõusse vaja saada. Nüüd oli täitsa tore siin olla, värske õhk, mererand lähedal, linnulaul ja mets ümber. vabadus ja vaikus. Muidugi oleks toredam, kui poleks seda oletatavat madu.

Ja nii käisid kõik kolm kordamööda piilumas, kas madu näha on.

Ükskord läks see siiski korda, kui tuppa tormas hiiliva kehahoiakuga, ent elevandina mürtsuvate sammudega Emili, Lukase ja Hansu isa – Raul. Kuna Raul oligi saanud Soome tööle, harjutas ta nüüd alati ka kodus soome keelt ning lapsed rääkisid ka mõlemat keelt – Emil eraldi, Lukas neid kahte ühendades. Hansuke alles õppis rääkima ning suutis end mõnikord päris hästi juba arusaadavaks teha. 

Raul oli pikk ja suur ning kohati kohmakas nagu karu, kuid see oligi tema eripära ja ka headus. Teisalt sai ta lubada endale „hea olla“, sest käis kodus nii harva ja siis oli elu mõnus – pesu pestud, söök laual, õlled külmas. Mõnikord ei pannud ta tähele, mida Pauliina talle rääkis, sest Pauliina oli ju temast tükk maad allpool ja jõuad sa kõike kuulata, mis nii madalal toimub, justkui allpool pilvi. Vahel jäi mulje, et ta lihtsalt ei lase igasugusel ärritusel endasse imbuda, ta justkui kõrgub selle irriteerituse kohal, jäädes kõrgemasse atmosfääri. Kuid nüüd tuli ta madalana, hiilivana ja tormakana kööki – „Pauliina, Pirjo, tulkaa katsomaan. See madu on väljassa.”

Madu oli tõepoolest väljas, pool keha oli püstises asendis vundamendi ja majaseina vahel. Kuid ta oli arg ja tõmbus kohe tagasi, kui avastas vaatajad. Nüüd polnud ema Pauliina enam kindel, mis ussiga on täpselt tegemist ja ta hakkas pidama sõjaplaani.

„Juhul, kui see on rästik,” seletas ta Raulile, silmade kohal korts ja silmad täis teooriaid, „juhul kui, siis tuleb ta hävitada.”

„Jos see on sama madu, kes oli siis üks aasta?” arvas Raul.

„Aga,” sekkus nüüd tädi Pirjo. „Kui see on tõesti see sama madu, siis miks ta nii väike on? Kas ta on poeg?”

„Aga millal maod poegivad? Rästik ju poegib?”

„Augustis poegivad,” teadis Pirjo öelda. Polnud teemat maailmas, millest tal poleks olnud mõningal määral teadmisi. Pidi ikka kursis olema äärmusest äärmusesse seikadega ja pisiasjadega. Ja ta oli isegi uhke, et sai oma lugematuid kursusi teadmiste kaudu edasi anda.

„Ja praegu on juuli … No aga siis me tapsime ju ema?”

„Ilmselt. Aga oli see ikkagi rästik? Aga kuidas ta ikka nii väike on? Sellest mustast maost on ju mitu aastat.”

„Võib-olla kasvavad aeglaselt? Aga see oli ju rästik! Siksak oli lihtsalt kõhu all! Ja ta ründas vanaisa! Nastik ei tee seda ju! Ei sisise niimoodi.”

„Siis oli ta mingi haruldane rästik. See soorästik või midagi.”

„Soorästik? No ihan musta see oli,” Raul meenutas seda suurt ja musta vingerdavat elukat ja tema nägu ei olnud rõõmus nägu.

„Need on looduskaitse all, kõik rästikud on looduskaitse all, aga tavaliselt on rästikul üks mürgihammas. Aga soorästikutel on kaks.”

„No aga, mis siis teha?”

„Keegi julge peaks ta kinni püüdma ja siit minema viima,” tädi Pirjo naeratas laialt oma suurepärase idee üle, pakkudes seda välja perekonnas, kus üks oli küll huvitatud, kuid ei julgenud, teine oleks seda teinud ainult siis, kui see oleks ühe ta lapse kallale saanud ning see poleks lõppenud mao lihtsalt kinni püüdmisega, ning kolmas, kes ei oleks madu kinni saanud. 

Ja oli ju veel ka vanaisa, kes just tuppa tuli, teatamaks mao-uudisest, mille ta oli suure vaevaga lastelt kätte saanud, tänu kehvale kuulmisele ning laste ilmekale ja teineteisest üle rääkivale sõnade mulinale. Vanaisa madu püüdmas? Kõik kolm vaatasid korraga vanaisa suunas – ei. See pilt ei läinud mitte.