6.

 EMA PAULIINA ARGIPÄEV

6. 

Ema uuris sandaale lähemalt.

„Tule Lukas, proovi jalga.”

Lukas proovis, nägu naerul. Parajad, vahest tiba suured, just see ruum, mis ruttu täis kasvaks.

„Meeldivad?”

Lukas noogutas ägedalt. 

„Okei, võta jalast ära.”

Ema uuris jalatseid veel kord lähedalt kullipilguga, et kas ikka tasub. Ta näitas Piiale kandu, mis olid pisut kulunud ja äärtest natuke narmendavad. „Mis see siin on?”

„Ah, mine metsa! Vaata enda lastel plätusid! Need lähevadki kohe selliseks,” ärritus Piia.

„Okei-okei. Niisama. Siis kümps need on,” ema teadis alati, millal Piiale järele anda.

Tädi Piia oli nüüd rahul. Ta läks kööki, et suure närvikulu peale tühjaks läinud kõhtu midagi head otsida.

Hansuke arvas paraja aja olevat teatamiseks, et ta on tegelikult ka ärkvel ja täiesti adekvaatne ning see, et antakse süüa ja pärast seda kaotakse, ei kõlba kuhugi. Virin hakkas kostma vankrist, kuhu ema ta pärast sööki oli tõstnud. Ema võttis ta nüüd jälle välja. Piia tuli köögist tagasi, närides midagi, mis osutuks kurgivõileiva viimaseks ampsuks.

„Kuule Piia, hoia korraks Hansukest,” ja ema ulatas imiku Piiale, kes üritas temaga kohe head juttu teha. Hansuke vaid vaatas kahtlustavalt, siis vaatas kas ema on kusagil, on, selge, võib olla. See oli vaid ajutine. Kuid see neetud köha pressis kurgust peale, lämbu või ära.

Hans hakkas köhima ja rögisema. Piia ehmatas ära, ning silmist peegeldumas hirmu ja õuduse vahepealset, sirutas ta käed lapsega välja.

„Kuule, võta, hoia ise oma last, kui ta niimoodi köhib. Õudne! Arsti juures ikka käid vä?” Piia andis Hansu tagasi.

„Mis ma sinu arust siis teen? Ma elangi seal, ja arst elab siin, ta tuleb tänagi. Me toitume rohtudest.”

„Viska laps prügikasti siis,” Lukas tegi omast arust nalja ja hakkaski naerma.

„Lõpeta ära!” käratas Piia. „Mis juttu sa ajad! Täitsa segi.”

Piia hakkas tundma, kuidas ta limiit täis saab, et ta peab vist lahkuma, kas ta mitte ei pidanudki minema kuhugi? Kas Martin ei vajanud transporti kusagile? Millal Gretal lasteaed lõppeski?

Ema ja tädi Piia siirdusid kööki tagasi, kui ema oli vahetanud Hansu mähkmed. Lukas järgnes neile. Emil mängis oma toas voodis. Lukasele tuli see äkki meelde, et ta märkas möödudes silmanurgast, et Emil seal on ja ta läks vaatama, mida tegelikult ikkagi teeb. Varsti hakkaski lastetoast kostma tigedat ja väsinud soigumist.

„Mine äla!” Emil oli ilmsesti tige.

Oli kuulda ainult Lukase itsitamist.

„Kuramuse Lukas, tead sa! Tal on vaja Emilit kiusata kogu aeg,” ema oli jõuetu midagi tegemaks. Lukasele mõistlikku juttu ajada oli nagu juukse­karvade lugemine ükshaaval – kannatus kadus enne, kui kahekümnes karv tuli.

Ja rohkem Lukas hetkel numbreid peast ei teadnud.

Ema pani kartulid pannile praadima ja läks lastetuppa. Ta tiris Lukase kättpidi Emili voodist ja lastetoast välja. Seejärel läksid nad magamistuppa, et Lukas oleks Emilist eemal. Lukas ronis kummutile istuma ja võttis pakkimispaberi toru. Natuke keerutas seda ja vaatas läbi, kuid siis nägi läbi toru Piiat ja kaval riukalik tuluke süttis tema silmis. Ta vibutas sellega Piia poole ja karjus:

„Issand jumal …! Annan sulle peksa sellega …”

Piia silmnähtavalt ehmatas. „Mis sul hakkas? Lolliks läksid vä? Ma annan sulle endale peksa! Idikas selline …”

„Ah, ärge nüüd,” tõttas ema vaherahu tegema. „Seda ta ootabki. Ta ju kiusab sind. Ta niisama, teeb omast arust nalja.”

„Head naljad tal küll. Okei, ma lähen nüüd Martinile ja Gretale järgi,” Piia võdistas õlgu laste „naljade” peale. 

„Jadaega!“ Lukas läks ja sulges viisakalt ukse.

„Emme, kus issi on?” küsis ta siis.

„Issi on tööl. Tuleb ülehomme.”  

„Kuule,” lausus äkki tädi Pirjo, kes oli siiani vaikselt arvuti taga trükkinud. Ta ei sekkunud Piia ja Pauliina vahelisse dialoogi ning „kadus“ arvutisse. Kuid nüüd oli õhk jälle puhas ja võis ekraanist irduda.

„Kui sul müüd mind enam vaja ei lähe, siis ma hakkan minema. Igast asju vaja veel teha.”

„Eks sa siis mine.“ Mis tal ikka muud vastata oli. Kas ta peaks tänulik olema, et Pirjo arvuti taga istus?

„Tule siis homme hommikul ka. Eks? Mis kursusel sa nüüd käidki, ma ei mäleta enam,“ ema hääl oli veidi irooniline. Tädi Pirjo võttis aga järjest igasuguseid kursuseid, küll joonistamist, küll maalimist, küll psühholoogiat, küll inglise keelt. Ema arvates lõputult ja see oli ka liigne ajaraiskamine. Emal oli endal salaunistus – lõpetada ülikool, mis kunagi sai alustatud ja saada kätte oma magistripaber.

„Ruumiline joonistamine,“ vastas tädi Pirjo. „Ja üks essee vaja kirjutada, ja selle tähaeg on homme.“

„Hea küll. Homseni siis.”

Ema jäi lastega üksi.

Emil tuli oma toast välja.

„Tere tibu! Mängisid?”

„Jah,” Emili nägu oli rahulolematu. „Aga Lukas käis kiusamas.”

„Jah, ma tean. Lukas oli paha poiss.”

Telefon helises taas. Emil hakkas köhima, pani käe viisakalt suu ette. Ema vastas, see oli vanaisa Ruudi.

„Vanaisa tuleb läbi.”

Küll oli täna perekondlik päev. Nagu sünnipäevi neil aastas vähe oleks. 

Lukase ja Emili näod läksid igatahes naerule. Nad ronisid akna peale, et näha aegsasti, kui vanaisa peaks tulema. Hetk – viieteistkümne minutiline hetk pingelist vaikust. Kuni lõpuks, lõpuks paistis tuttavalt vaaruv kogu.