5.

 EMA PAULIINA ARGIPÄEV

5. 

Mõne tunni möödudes naasis ema õuest. Lukas tuli sisse, trampis jalgadega, luristas, sahmerdas.

„Kus Emil on?” küsis ta oma tavapärasel helgel ja väsimatul valjul häälel.

„Tasa. Hans magab. Ära karju,” ema rääkis vaikselt ja oli väga resoluutne. Ja nagu kaja, tuli Pirjo järele: „Tasa. Emil magab.”

Kusagilt patjade ja tekkide alt kostus summutatut telefonihelinat.

„Pirjo! Võta vastu, vaata kes on.”

Helistajaks oli tädi Piia.

„Tule võta! Piia tahab sinuga rääkida,” Pirjo ulatas toru ema Pauliinale.

Lukas läks tädi Pirjo juurde. „Tead sa, Emil kogu aeg segab mind. Ja siis ma teen talle haiget, sest ma ei taha, et ta segaks.”

Tädi Pirjot üllatas selline filosoofia. „Aga miks sa teed siis talle haiget, kas sina tahaksid, et sulle haiget tehakse?"

Lukase pearaputuse peale jätkas ta: „Aga kui sa ei ise taha, et sulle tehakse, miks sa siis teistele teed?”

„Sest ta segab mind. Siis ma teen, kui ta segab mind.”

„Ahsoo, üsna radikaalne lähenemine sul muidugi.”

Lukas ei teadnud, mida radikaalne tähendab ning see oli ka väga keeruline järele öelda, et küsida, nii ta siis jätkas. 

„Aga ükskord oli Emil nii hea, ma mäletan, ta ei teinud üldse mitte midagi.”

„Siis oli sul küll hästi,” arvas Pirjo.

Pärast kõne lõpetamist oli emal laste jaoks kindlasti meeldiv uudis, kuid ta ise ei osanud midagi kosta.

„Tädi Piia tuleb siit läbi. Tal mingi asi.”

Lukas juba säraski. „Kas Greta ja Martin tulevad ka?”

„Ei, nad on lasteaias. Aga ole nüüd tasa, helistan arstile, enne teda polnud. Pirjo, vii Lukas siit toast välja palun.”

Lukas puges ema laia voodi alla ja Pirjo asus teda sealt püüdma, mis polnud aga sugugi lihtne. Ema ei lasknud end sellest suurt segada ja valis arsti numbri.

„Tere jah, helistasin enne ka jah, aga pole hullu … jaa ... tähendab, ta köhib niimoodi pinnapealselt, aga tal pole ka nagu paremaks läinud, ega ka minu arust halvemaks … ahah … aga kas te saaksite koju tulla? Jah, ma olen ilmselt natuke närviline, aga mis teha? Ma ju muretsen. Ahah, jah. Suur tänu.”

Ta pani toru hargile ja läks kööki, et hakata lõunat valmistama. Nüüd roomas ka Lukas voodi alt välja, kõõritades Pirjo poole. Ta läks Pirjo välkuva pilgu all ruttu kööki. Lukas tundis, et midagi on nagu puudu, et ta end päris hästi tunneks. Energiat oli nagu üle või midagi, ta pidi sekeldama. Ema on alati hea märklaud. Ema oli alati hea kiusata, sest ema unustas ja andis andeks – üldjuhul. Kuid võõrastega oli igav, nemad mäletasid. See tähendas, et nendega pidi korralik ja viisakas olema. Ühesõnaga igav.

„Emme tahan krõpsu!”                                              

„Ei saa,” vastas ema. Need krõpsud oli ta just ära peitnud, või selle osa, mis hommikusest hävingust järgi oli jäänud.

Lukas vingus ja nõudis nüüd juba kindlama häälega: „Anna!”

„Ei anna. Panin need ära.”

„Miks? Anna mulle!”

See oli juba liig. Lukas hakkas ebamäärast jonni ajama. Pressis ka nutu välja.

„Ära käsuta,” ütles ema ja määris leivale võid. „Panin nad ära ja enne ei anna, kui lollused lõpetad. Sa ainult peksad ja taod Emilit. Seni, kuni sa peksmist ei lõpeta, seni ei anna mingit krõpsu ega kommi. Kõik. Ma ei hakka sinuga rohkem isegi vaidlema.”

See oli siis punkt? Lukas röögatas. See äratas nii Emili kui Hansu.

See ei meeldinud ka tädi Pirjole, kes sai sellisest kisast otsekohe peavalu.

„Mida sa karjud!”

Lukas vihastas korralikult ja viskus diivanile. Kui nagu päästeinglina koputab keegi aknale. Lukas unustas viha ja vaatas välja. Paha tuju ununes niivõrd, et magamisest äratatud pissile minev Emil oli virgunud ja parajasti just esikus, et ust avada. Tädi Pirjol oli olnud õigus järgmise korra suhtes!

„Piia Piia Piia!”

Emil litsus suu vastu ust ja küsis kes on.

Ukse tagant kostis vaikselt: „Tädi Piia.” Ukse taga oligi tädi Piia!

Ja siis astus ta tuppa … õigemini marssis, lõhnastatud, napis riietuses nagu ikka. Lapsed vaatasid ühtaegu imestades ja imetledes tema paljaid varbaid, lakitud küüsi ja peeneid sandaale.

„Tšau Emilinski, noh Lukas? Mis teete, ah? Sa lasteaias polegi vä? Mis?”

Lukas ei saanud sõna suust, sest heameel tahtis pea iga kord hinge matta, kui keegi külla tuli. Ka nüüd. Lõpuks õnnestus tal rääkima hakata. Kaks paari säravaid silmi vaatas tulijale näkku.

„Ei ole lastalaias, ma köhin.”

„Kuule õpi ükskord rääkima.”

„Mhh …” Selle märkuse peale Lukas pisut solvus. Tema juba „oksas” ju rääkida, tema on juba suur poiss ja läheb varsti kooli. 

„Kogu aeg on teil midagi viga,” tädi Piia vaid vangutas pead. „Kogu aeg olete te haiged. Greta küll haige pole. No ja Martingi on vähem haige kui sinu omad.”

„Jah, muidugi,” ütles ema, kes oli ka elutuppa tulnud. „Keegi pole nii hea ja mõnus ja terve kogu aeg kui sinu Greta. Pole mõnusamat tüdrukut. Ma ise küll ei tea kedagi, kes nii kenasti kiljuda oskaks.”

„Muidugi,” Piia muigas rahulolevalt.

„Aga huvitav, kes nõudis ja lõugas siis kui tema väike oli? Kes kiusab praegu Emilit ja Lukast igal võimalusel ja kes kaebab nende peale, kui ta ise on midagi teinud ja siis teiste peale veeretab?”

„Kust mina tean.”

„Mina ka ei tea. Või kes tuli siia oma napakate rõugetega nii et kõik mu lapsed jäid korraga haigeks?”

„Jah, just, kõik su lapsed, kõik-kõik, on sul siis neid nii palju,” turtsatas Piia.

„Gleta teeb ...” ütles äkki Emil.

„Jah, kairub nii kõvasti ja teeb haiget ka,” toetas Lukas.

Nüüd tädi Piia süttis, tema emauhkus haavus. „Jah, nagu sina Emilile. Ja õpi rääkima. Ei ole kairub, on karjub. Kh-aa-er-jot-u-be. Karjub.”

„Aga noh, paks vanaeit,” irvitas ema. „Mis tahad? Ei viitsinud kodus olla?” Ta teadis, et Piiale ei meeldi, kui talle paks öeldi, sest ta tegi kõik endast oleneva, et olla sale ja ta tegelikult oli ka. Aga ta teadis, et Pauliinaga pole praegu mõtet seda teemat kerima hakata.

„Tõin sulle ühed plätud Lukasele, las proovib. Et sa nagu ütlesid, et sa nagu tahad. Jumalast korralikud.“

Ta tõusis ja läks võttis kotist plätud, nahksandaalid. Samal ajal siirdusid nad magamistuppa, sest Hansul hakkas söögiaeg. Too oli üsna rahumeelselt ärganud ja järele mõelnud, kas oli see unes või ilmsi, et ta jälle toas on. Et kas ta polegi väljas käinud. Ta isegi ei vigisenud.

Piia lehvitas sandaalidega Hansukest söötva ema nina all.

„Näe, tahad sa siis neid vä?”

„Jah, arvan küll, ära vehi siin, nendega on ju hea õues käia. Palju sa mõtlesid sa tahad nende eest?”

„Kümps.”

„Oota, ma söödan ära, siis räägime, minge vahepeal välja.”