4.

 EMA PAULIINA ARGIPÄEV

4.

Emil hiilis vaikselt ema juurde.

„Tahan õue minna. Emme, millal me õue lähme?”

Ema ei tõstnud pilkugi ajakirjast, kui vastas. „Siis, kui terve oled. Aga täna lähen ma Lukase ja Hansuga õue, siis saad rahus mängida, siis Lukas ei kiusa sind, onju?” Nüüd vaatas ta Emilile otsa, silmist õhkamas heaksmõistmist. Emilile oli see üldiselt raske tõde, et ta peab koju jääma, kuid kui seda viisakalt ja veenvalt teatada, sai sellest kergemini üle. Nagu nüüdki, kuigi ta nägu tõmbus mossi ja suunurgad venisid allapoole. Sellegipoolest huvitas teda üks teade.

„Millal tädi Piljo tuleb?”

„Varsti. Peab sind igaks juhuks ka kraadima, tule siia.”

Lukas läks vahepeal ise hambaid pesema, see oli žest, et ta on nii hea poiss ja oskab ise hambaid pesta ja ei kardagi ja lausa tahab, erinevalt Emilist, kes on nagunii nii rumal, et mõttetu talle midagi seletama hakata. Kuid ema ei reageerinud žestile, ta kraadis Emilit ning leides, et tal palavikku pole, hingas kergendatult.

„Mine ka hambaid pesema,” ta tegi Emilile pai.

„Ästi.”

Lapsed solistasid vannitoas ja naersid laginal. Ema ei viitsinud end liigutada. Ta mõtles, et ta tahaks üksi olla. Kaugel, kaugel eemal. Ta mõtles, et kui saaks Lukase saata maale, vanaisa juurde. Aga vanaisa pole veel läinud maale. Ta on veel linnas ja pidi täna külla tulema. Oeh. Aga ta läheb ülehomme maale. Siis oleks ju vaiksem. Aga Lukas on veel liiga väike, et teda vanaisaga nii kaugele saata. Vanaisa Ruudi oli kiuslik, kuigi lapsed teda ikka ja jälle ootasid. Vanaisa tahtis vist olla hea, aga ei osanud, ta tahtis iga kord lastele raha kinkida, aga ei teinud seda mitte, öeldes, et endalgi vähe, kuigi tõde oli täpselt vastupidine. Vanaisa oli tegelikult väga heal järjel ja tema maakodu mere ääres oli ka väga mõnus koht, kus olla. Ega vanaisa vist väga poleks tahtnudki tervet suve lastelastega veeta, sest siis ta väitis, et väsib liiga ära ja surm on juba niigi ligi. Laste kisa ja trampimine ei mõjuvat temale hästi.

Lukas ja Emil avasid lõpuks ukse ja väljusid vannitoast ning vaikselt naeru pugistades, läksid oma tuppa. Kostis vaid Lego klotside klobinat. Kuid varsti Emili nuttu.

Ema ärritus juba enne, kui suutis saavutada kontrolli enda üle.

„Lukas!, ära kiusa!” ütles ta rangelt, ise samal ajal välja hingates.

Emil kasutas seda kohe, paljast kahjurõõmust: „Emme, Lukas tegi jälle aiget …”

Kuid see möödus kiiresti. Sama kiiresti tuli teine kaebus. Ja kadus meelest. Katkematu jadaühendus.

Keegi koputas uksele.

Lukas ja Emil jätsid oma ülestõstetud Legoga käed paigale ja vaatasid üksteisele otsa, siis tuli nende pilku ülevoolav rõõm ja uudis-seiklushimu.

„Keegi koputas!” kriiskas Emil ja kargas püsti, et tormata ust avama, kuid Lukas juba sööstis kohalt, sest võita tuli alati. Emil oli pettunud ja kurb, aga otsustas, et küll ta ükskord näitab Lukasele veel! Ja ei anna nüüdki veel alla ning oli Lukasele kandadele astumas.  

„Minge tehke siis keegi lahti. Aga küsima peab kes on,” lausus ema.

Emilil oligi õnnestunud ukse juurde nihverdada lühemat teed pidi ja hakkas ust avama, kui Lukas ta kõrvale tõukas ning avas ise. Kuid enne surus kõrva vastu ust.

„Kes on?” küsis ta.

Ukse tagant kostis: „Tädi Pirjo.”

Lukas avas ukse ja oli õnnelik ning tähtis, et aru sai, kes seal ukse taga on. Emil nuttis selle peale südantlõhestavalt.

Tädi Pirjo sisenes vaikselt.

„Tere Lukas. Tere Emil, miks sa nutad?”

Emil keeras ringi ja jooksis oma tuppa voodisse.

„Hommikust,” ütles ema Pauliina. „Mh, Emil tahtis ust avada, aga tobe Lukas jälle ei lasknud.”

„Tere ...” Lukasel oli naeratus kõrvuni.

Äkki tuli emale nagu midagi meelde. „Oota, väga hea, et jõudsid, ole hea, hoia korraks. Ma lähen helistan arstile ära. Tead Hansuke köhib ikka veel nii vastikult ja Emil ka, palavikku õnneks pole enam, aga ikka ju, igaks juhuks ...” juba haaras ta käsi telefoni, andes Hansu hoogsa liigutusega tädi Pirjole, kelle nägu sellest ootamatult sülle vajunud pambust just rõõmsamaks ei muutunud. Oli kuulda, kuidas ema suletud ukse taga numbrit valib, Emil aga nuuksub ikka oma toas. Tädi Pirjole ei meeldinud seda kuulata. Lukasest ei teinud ta hetkel teadlikult välja, kuigi too seisis ja jõllitas Pirjole näkku.

„Emil, Emil! Kus sa oled?”

Vaikus.

„Ei tea, kus see Emil on?”

Vaikus.

„Kadunud. Äkki läks õue?”

„Äkki jah,” arvas Lukas.

Kostis kiirendatud hingamist ja itsitamist. Lõpuks Emil tuli aeglaselt, ikka veel lalisedes. Lukas naeris ja kallistas tädi Pirjot. Kuid Pirjo vabastas end kergelt Lukasest, sest Hansuke hakkas pudenema. Ta lohutas hoopis Emilit.

„Mis siis! Ära tee väljagi! Homme teed sina ukse lahti.”

Seepeale Emili nägu pisut nagu oleks selginenud, kuid rohkem välkus sealt tähelepanu keskmesolek, et tegeldakse temaga, ja tema ikka veel nutab. Oh, selline asi ajab ju veelgi rohkem nutma!

Tädi Pirjo läks kööki omale kohvi keetma ja lastest ülejäänud putru sööma. Emil lonkis talle järele. Ta tundis ikka ja jälle kõrgendatud huvi Pirjo omapärase toimingu vastu.

„Kas sa pole midagi söönud siis?”

„Ei ole jõudnud jah,” Pirjol oli eile õhtul veel loengud olnud ülikoolis ja ta oli väga hilja magama saanud ning samas oli ju praktiline teha omale kohvi juba ema Pauliina juures, sai veidi kauem magada.

Ema lõpetas kõne ja tuli ka kööki.

„Kuule, aita Emilil ka putru süüa,” ütles ta. „Ma lähen Lukase ja Hansuga õue. Emil on veel haige ja ma ei tahaks teda eriti õue lasta.”

„Hästi.”

Ema hakkas õueasju sättima. Riided välja, vanker korda. Lukas tiirles kaootiliselt ümber tema nagu eksinud aatom.

„Nii. Tule nüüd siia,” ütles ta Lukasele, kes ei teinud kuulmagi, nii erutunud oli ta teadmisest, et nüüd saab minna õue ja joosta ja kõike muud. Ja mis on oluline ning ei saa jätta märkimata, et Emil ei tulegi kaasa!

Ta hüppas heast meelest Emilile peale. Emil hakkas jälle nutma, sest ta sai seekord tõesti haiget ja oli kurb, et koju jääb, kuigi ilma Lukaseta, tuli märkida, on päris hea, ükskõik siis kus või millal. Nii ta siis karjus igaks juhuks natuke vihast ja valust.

Ema kannatus oli taas testimisel.

„Lukas!! Tule siia! Ei kuule või? Rumalusi oskad teha küll. Seda ei pea sulle ütlema. Tule siia, tahad õue või ei taha?!”

Lukasel polnud aega, ta jooksis Emili järel lastetuppa.

Nüüd ema vihastas.

„Lukas!! Mulle tundub, et sa ei taha õue minna. Ma lähen Hansuga üksi.”

Lukas tardus, ei, ainult mitte seda …!

„Ei! Tahan küll!”

„Tule siis siia! Kähku!”

Lukas taltus ja seisis ema ette, pilk maha suunatud.

„Pissile ka lähed või?”

„Jah. Lähen küll.”

„Pane selga,” käskis ema Pauliina ja ulatas Lukasele riided, kui too oli naasnud pissilt.

Lukas oskaski juba ise kombeka selga panna. Ta pani tossud ja nokamütsi ka. Ema sättis samal ajal Hansu, kes oli nõuks võtnud röökida. Pole jubedamat asja siin mannetul maakeral kui see, et sind riietatakse ja siis jäetakse lihtsalt vankrikookonisse ootama.

Ema püüdis olla rahulik ja jääda endasse. Vaikselt, kuid siiski üle lapse kisa, jutustas ta õrnalt Hansule kui vastik on see vanker, et õnneks see rõvetis laguneb kohe ära, siis saame uue osta. Tuli issile lihtsalt meelde tuletada.

„Jaa, jaa … kuss … kuss ... kohe … kohe lähme õue …  selle nõmeda vankriga. Üks igavene sitanikerdis on see ... Kuule, tädi Pirjo,” pöördus ta äkki Pirjo poole. „Kiiguta palun Hansu kuni ma ise riidesse panen.”

Tädi Pirjo oli olukorras, kus ta pidi tegema just nii nagu ema Pauliina ütles. Nii ta siis kiigutas Hansu, kes tahtiski hoopis magama jääda, kuid see oli võimatu, kui oli riideid nii palju seljas, et eriti liigutadagi ei saa. Ja see jäle õõtsumine vankris, täiesti abitu, midagi teha ei saa. Veri jääb kinni, hing jääb kinni, oh, jube! Ja ta teatas sellest, kuigi keegi ei teinud märkamagi, justkui ei saaks nad aru. Kuid targem annab alla ja pealegi oli uni juba kohal, nii et, silm kinni ja kannatust, küll ükskord see piin lõpeb.

Nüüd äkki avastas Emil taas, et tema on see, kes täna ei saa õue. Sihikindlalt kiskus ta suu viltu ja silmad täitusid krokodillipisaratega enne kui ta arugi sai.

„Ära nüüd nuta sina ka,” üritas ema kiiruga lohutada. „Ma tulen varsti tagasi, ja kui sa nüüd ilusti kodus oled, saad ruttu terveks ja saad ka õue. Võib-olla juba homme saab sinuga õue minna.”

Emil ei vastanud midagi. Mida sa vastad niisugusele argumendile, et „võib-olla homme”, kui ometi toimub kõik täna, just nüüdsama? Seda juttu oli ta juba varemgi kuulnud. „Toon sulle midagi head,” lubas ema.

Õuemineku „tsumft” sai lõpuks minekuvalmis. Tädi Pirjo avas neile õnnelikult ukse. Õnnelikult, sest ei pidanud kaasa minema. See oleks lihtsalt tappev. Pealegi oli õues alati jahe ja igav, kui peab aegluubis lapsevankrit enda ees nügima.  

Tädi Pirjo oli Emiliga parema meelega kodus. Emil on väga hea, vaikne ja armas poiss. Ta pani Emili telekat vaatama ja läks ise arvuti taha. Varsti jäi Emil teleka ette diivanile magama ja tädi Pirjol oli hea rahulik mõelda maailmaasju ja teha ehk mõni kooliasigi ära.