3.

 EMA PAULIINA ARGIPÄEV

3.

Ema avastas varsti silmanurgast, et Emil oli läinud keelatud tsooni.

„Emil, tule ära sealt! Ei lähe sinna tuppa! Sa ajad ta üles ju!”

Ema pani tolmuimeja tööle ja asus hommikusele koristustööle köögis ja elutoas. Kuid ka läbi tolmuimeja kuulis ta Hansu kisa.

„Kuramuse Emil küll, ma ütlen! Oli vaja!”

„Emme, miks sa oled nii närviline?” küsis Lukas murelikult.

„Sest te teete Emiliga ainult rumalusi. Üks teise, teine kolmanda otsa. Iga päev. Iga tund. Ma ei jaksa enam. Ma lihtsalt ei talu seda.”

Lukase nägu tõmbus pilve. Ta läks otsesammul täis kohtumõistmist Emili juurde.

„Emil, miks sa teed rumalusi? Emme on nii närviline. Ajasid Hansikese üles, mh … jaaa Hansi-tibu, emme kohe tuleb.”

„Hansuke!“ röögatas Emil naerdes nii, et Hansuke päriselt ehmus ja hüppas voodist välja, Lukas kannul, valmis lööma, kuid mõtles ümber ja jäi mingist ürgsest esmasündinu kohusetundest Hansukese juurde, et tollel igav ei oleks ja ta voodilt maha ei pudeneks. Lukas rääkis talle suurejoonelisest kättemaksuplaanist Emilile. Hansuke  vahtis ja kuulas võlutult Lukase ilmekat esitust.

Emil oli esikus, nägu mossis ja käed risti rinnal, sokid peaaegu jalas. Ema lõpetas koristamise ja pani tolmuimeja ära. Siis tuli magamistuppa ning ajas suuremad poisid toast välja.

„Ma söödan natuke Hansu, siis teen teile süüa. Mis te tahate? “

„Putru, “ vastas Lukas viivituseta.

Emil oli agaralt nõus: „Mina söön ka putlu.”

„Häst. Minge nüüd minema, minge korrakski välja, ma tahan sööta, aga ma ei saa seda teha, kui te siin taidlete.“

Lapsed lahkusid kuulekalt. Uksel keeras Lukas end ringi ja küsis emalt ootamatult: „Kas sa oleksid siis vähem närviline, kui issi oleks kodus?“

Ema jäi üllatunult vaatama. „Jah, võib-olla, kes teab. Teda pole, nii et ma ei oska vastata.“

„Jah, vist keegi ei tea,“ vastas Lukas ja jooksis kööki.

Kell lõi 8.00. Pim-pom kaheksa korda. Kolmetoaline korter kajas vastu.

Juba 8 ja samas alles, ohkas ema ning läks kööki putru keetma. Endale tegi võileiba ning kohvi. Lukas ja Emil istusid juba söögilaua ääres ja ootasid. Jahtuma hakkavatele pudrutaldrikutele pani ema veel ka võisilma sisse.

„Palun,” teatas ema ja jäi ootama Emili reaktsiooni. Emili elufilosoofia seisnes motos, et kõige parem oleks, kui üldse sööma ei peaks. Pealegi oli ta juba helbeid söönud, kõik ei olnud põrandale läinud, osa oli jõudnud ka uhu ja sealtkaudu seedimisse.

Lukas hakkas kohe sööma. Emil sonkis etteprognoositult niisama lusikaga. Maitses natuke siit ja natuke sealt.

„Nii maitsev on, mmm….” Matsutas Lukas ja sõi, nagu poleks kolm päeva süüa saanud. Lukas sõi igat sööki alati just niisuguse isuga, nagu poleks teab mis ajast süüa saanud.

„Emme! Tahan mahla ka!” Emil otsis põhjust minema viilimiseks. Äkki ikkagi ei pea sööma seda kleepuma kippuvat ollust, pealegi hulpis seal peal mingi kollakas olemus, mis hakkas voolama ning kui seda hästi lähedalt vaadata, võis näha, kuidas sinna peale tekkisid väikesed valgete äärtega ringikesed, millede tekkimine oli isegi teatud liiki meelelahutus, sest hommikusöögilauas oli tõesti igav. Ta üritas ennustada rõngast, kuhu võiks järgmine valge ring tekkida.

Ema oli mahlaga abivalmis, sest tema nimelt lootis, et mahl teeb poisil kõhu tühjaks ja ta siiski sööb. „Kohe toon mahla.”

Lukas vaatas himukalt Emili putru.

Seejärel vahetas ema televiisoril kanalit, et ühe silmaga hommiku-televisiooni jälgida. Emil sai oma mahla, tühjendas tassi ja libistas end vaikselt laua äärest minema, ise salamahti lootes, et ehk emme täna ei näe. Milles ta eksis. Taas.

„Kuhu sa lähed? Sa pole midagi ju söönudki!” Ema pani kohvikruusi käest ja vaatas Emilile etteheitvalt otsa.

Emil vaid seisis hetke, vaatas korra kõrvale ja juba tuli päästev mõte –

„Lähen pissile,” ja sinna ta tõepoolest läkski, kuid naasis õige pea ning mitte söögilauda vaid voolas oma tuppa autodega mängima. 

Ema ei jätnud aga jonni. „Emil tule söö midagi!”

Emil ignoreeris. Ei kuulnud ega näinud. Istus nii hiirvaikselt toa nurgas, et teda polnud esmapilgul nähagi, kui tuppa siseneda.

Sellest ärkas Lukase hoolitsus käskivas kõneviisis.

„Kuuled, mis emme küsis või?” hüüdis ta. 

„Ma ei küsinud midagi,” parandas ema väsimatult Lukase kõnet. 

„Ütlesid,” kordas Lukas.

„Mul ei ole kõht tühi,” hüüdis Emil vastu.

Ema loobus esialgu, teades, et nii ei jõua kuskile.

„Ah, hea küll, pärast sööd. Kui tädi Pirjo tuleb, aitab sind. Siis sööd?”

„Jah,” vastas Emil.

„Lubad?”

„Jah,” Emil lubas. 

Lukas vaatas korraks küsivalt emale otsa, „Kas ma võin?“ Ema noogutas „Jah võid, palun.“  Lukas haaras Emili taldriku ja asus seda tühjendama ning kui ta oli lõpetanud söömise, liitus ta Emiliga. Üks hakkas ehitama Legodest maju ja elukaid, teine mängis niisama loomadega.

Ema aga soovis nautida aina haruldasemaks muutuvaid rahulikke hetki, kuid miskipärast arvas Hans pisut teisiti. Üsna vaikselt hakkas ta vinguma, mis kasvas tugevamaks ja tugevamaks, kuni kujunes sujuvalt lausröökimiseks. Ema kuulas pisut, ohkas lootusetult ja läks Hansu juurde, istus oma voodile, jõi hommikukohvi ning sirvis ajalehte. Kõike seda Hansu seltskonnas, ise samal ajal jutustades Hansuga tema pudikeeles. Hans oli rahul. Samal ajal soenes Hansu puder veevannis kausis.