2

 EMA PAULIINA ARGIPÄEV

2. 

Emil ärkaski lõpuks üles ja tuikus silmi hõõrudes ema magamistuppa.

„Ikka sa, Lukas, pidid ta üles ajama! Minge nüüd mängige või tehke midagi tarka.”

Lapsed võtsid suuna telekat vaatama, varsti kostus aga hoopis külmkapi ukse matsatus, nõudega kolistamine ja naer.
Lukas kamandas vägesid ja võttis riiulilt krõpsupaki ning külmkapist piima. Valas krõpsud kaussi ja piima peale. Emil haaras kohe oma kausi, et minna söögituppa laua taha.
„Oota! Lusikas võta ka!” hõikas Lukas talle järele.

„Okei," Emil naeris lõbusalt.

Ema Pauliina kuulis loomulikult köögist kostuvat isetegevust ning ohkas, olles jõuetu midagi tegema. Ta ainult kuulas, kuidas kostis lusikaga mingi vedeliku sees solberdamine, matsutamine ja naermine.

„Emil vaata! Hihihihiii …”

Lukas võttis lusikaga kausist piimaseid maisihelbeid ja lasi solinal kaussi voolata. Piima pritsis igale poole. Ka nende endi nägudele ja riietele. See ajas neid eriti naerma. Vägev! Emil tegi samamoodi, kuid et ta oli noorem ja kobam, pritsis piima rohkem, ka põrandale. Koos maisihelvestega lendas piimane mass laugele. See ajas neid veelgi rohkem naerma.

„Oi! Too lapp!” Emil avastas suure loigu põrandal, mida ema kindlasti näha ei oleks tahtnud.

„Kohe,” Lukas oli koostöövalmis ja tõi lapi. Pühkis natuke, nii et kõik laiali läks ja viis lapi tagasi kööki. Küll puitparkett ülejäänu endasse imab.

Kuid tundus, et maisihelbed ei läinud mitte õigesse kohta, Lukas oli rahulolematu, mingi pudi-padi ei suutnud täita tühjusetunnet tema maos. Emilile aga piisas, tema kõht oli täis. Hädavajalik toit oli keres.

„Mul on nälkä! Mida süüa emme teeb?” Lukas avas köögis kappe.

„Mina tahan putlu. Kailaputlu. Näe, siin,” teatas Emil ja võttis riiulilt kaerahelveste paki. Emil oli väga abivalmis, mida rohkem ta seda oli, seda vähem ta ise lõpptulemust tarbida soovis – ehk et putru ta süüa ei kavatsenud. Ta võttis ka poti ja valas kaerahelbed potti. Nagu ikka, läks muist mööda.

„Mh, vaata nüüd, mida sa teed!” pahandas Lukas. „Pane ilusti! Anna ma aitan.”

„Ei, ma ise! Älaaaaa ...!” pistis Emil seepeale röökima.

Kaerapakk kukkus põrandale, helbeid kõik kohad täis.

Nüüd Emil vihastas: „No kulat küll!”

Lukas pani näpu suule: „Ära räägi nii.”

„Ma lähen äla su juulest,” Emil asetas käed vaheliti rinnale ja üritas niimoodi alla ronida toolilt, millel ta oli seisnud, et ulataks laual toimetada. See osutus raskemaks, kui ta oli arvestanud. Lukas seisis ja vaatas, abi ei pakkunud mingil juhul. Emil komistas, astus vale sammu ja prantsatas põrandale. Nägu tõmbus valust krimpsu, kuid Lukase ees kasvas jõud ja ego ning ta tõusis vapralt püsti, käed ikka vaheliti. Ta ei kavatse nutta. Normaalne, mõtles Lukas. Kuid juba sekundi pärast mõtles ta hoopis muid asju, kui seda oli Emil tühine kukkumine. Ta tõstis näpu ja silmades süttis sära, kui ta teatas, et ta teab, mida teha.

„Oota! Teeme tolmuimejaga.”

Ja ta siirdus ema tuppa tolmuimejat tooma.

„Mida sa nüüd tahad?” küsis ema rahutult.

„Tolmuimejat ...” sosistas Lukas, ema palge ees oli korraga vägevus kadunud, seda enam, et ta lootis seda teha salaja.

„Mida te tegite seal jälle? Kas ei või ükski hommik normaalselt kulgeda? Oh issand küll!!”

Lukas ei lasknud end häirida, või õigemini ignoreeris ema ahastust ja küsis hoopis, et millal issi tuleb.

„Ei tea. Ei tulegi. Mis tal sellest, mis siin on. Mine nuuska nina ära.”

Lukas läkski kuulekalt ja nuuskas WC-paberiga nina. Emil oli esikus pealt kuulanud, mida nad rääkisid, kuid nüüd reetis enda, sest köhahoog tahtis lämmatada. Ema kuulis köha ja ohkas.

„Emil tule palun siia, ma tahan kuulata, kuidas sa köhid.”

Emil läks, köhis emale köha näidist.

„Ahah ... Okei. Hakkab vist paremaks ka minema. Vähemalt pole halvemaks läinud.”

„Tahan tommi ja jellyt!”

„Ei vaata nii vara hommikul. Minge parem mängima.”

Lukas läks kempsu. Varsti kostus sealt kisa.

„Kaka! Kakaaaaa....!! Emme!!”

„Pühi ise!” karjus ema oma toast, ning samal hetkel meenus talle Hans, kes magas. Too tõmbles korra.

Jah, mis laste isal sellest, mis siin toimub, selles kolmetoalises? Argipäev – kodune, perega koos veedetud argipäev oli talle sama kauge kui Kuu. Lastega jagatud mured ja rõõmud – need ei kõnetanud teda. Asi oli isegi juba nii kaugel, et talle pidi aegajalt tuletama meelde, kui vana keegi on, et näiteks just natuke aega tagasi, sel kevadel sai Lukas 5 ja Emil 3 ning et Hans on 7-kuune. Ema ohkas. Hansuke.

Emil läks ka vaatama, mida see Lukas seal kempsus karjub. Uks paugatas kinni ja vannitoast hakkas kostma naeru ja vee solinat. Ukselukk klõpsatas ka igaks juhuks kinni. Ema Pauliinale aitas sellest jamast ja terrorist ning ta läks vaatama, millega ta lapsed vannitoas tegelevad. Uks oli igatahes lukus, kindel mis kindel.

„Avage uks. Kohe.” Ema hääl oli veel leebe.

„Ära ava ust ...” sosistas Lukas.

Ema ei hakanud mitte karjuma, vaid kasutas vaiksemat ja kindlamat strateegiat – ta kustutas tule.

See ei meeldinud Emilile ja Lukas halastas talle: „Ei ..., okei, kohe avan.“

Tegelikult pelgas ka Lukas pimedat vannituba, kuid ta ei saanud Emili ees hirmu tunda.

Vannitoas ujutas. Kaks mänguämbrit olid ääreni vett täis, lapid ujusid seal sees, tilkudes üle ääre. Emil ja Lukas ise olid üleni märjad. Üle terve vannitoa vedeles tualettpaberi tükke ja tükikesi. 

Nüüd ema vihastas, ta ütles lastele üsna kurjalt: „Välja siit! Kähku!”

Lapsed lahkusid ruttu vannitoast. Emil kooris ka sokid jalast ära.

„Oh issand küll ...” ema ohkas ja seisatas hetke. Ta väristas õlgu – iga päev täpselt sama jama ja ta ei pääse kuhugi. Mitte kuhugi. Ta oli vang. Ja jäi vangiks. Aga samas, teisest küljest … tema oma lapsed, armsad võllaroad. Kõik on mööduv, kunagi. 

Ja samas kostis Lukase irooniline osatus: „Oh issand jumal küll ...”

Ema kuivatas vannitoa põranda, ka vanni alt, seinad ja WC-poti, pesukorvi ja pesumasina, korjas kokku paberinutsakud, siis ta väljus ja nägi Emilit paljajalu.

„Emil, pane sokid jalga tagasi. “

„Mäilad on.”

„Pane jalga!”

„Ei taha!” Emil karjus, heleda häälega, kiledalt vinguva tooniga. „Mäilad on!”

Ema väristas vaid õlgu. Ta võttis end kokku, otsis sahtlist kuivad sokid, ulatas Emilile ja siirdus kööki, et avastada sealset ootavat loomingulist kaost. Ja õige pea kostus karjatus köögipoolelt.

„Lukas! Too tolmuimeja! Kähku! Ainult lollusi te teha oskategi!”

Tundus, et ema hakkab kohe nutma.

Lukas tundis seda ja oli vait ning hetkeks algasid tal isegi süümepiinad, aga kui ta mõtles, et Emil tegi suurema osa … no tegi juu .., oli tal kergem. Ja ta oli ju läinud tolmuimejat tooma, aga teda takistati. Kuid sellegipoolest ei tahtnud ta ema nutmas näha. Ta vinnas masina kööki.

Emilisse see mäss ei puutunud ja ta kasutas juhust ning läks vaatama, mida Hansuke teeb. Ta vingerdas voodisse ja rääkis tasakesi Hansule.

„Tita-beebi ... jaa, tibukene ... emme tibumops ...”

Hans avas alguses ühe silma ja avastas, et hommikuses magamistoa punakas hubasuses oli emme näo asemel täiesti ebatervitatav nägu. Teise silma avamine kinnitas fakti, mis talle ei meeldinud ning ta teatas sellest keskmisest valjema viginaga. Ta lootis sisimas, et ta ometi tervet ööd polnud veetnud selle näo seltsis. Vist oli ikka emme olnud.