1

Ema Pauliina argipäev

1.

Paneelmaja korter. Soe, pakettaknad. Kevad. Autode undamine kostis summutatult tuppa ja tänavail keerles tolm. Lastetoas valitses näiline vaikus, elutoa aknal oli ruloo all ning magamistoas magas ema, imiku kõrval.

Kell oli 06:30, Lukas ärkas oma voodis. Alustas rääkimist just nii valjusti, et Emil üles ärkaks ja soiguma hakkaks.

„Tead sa Emil, kuuled või? Täna lubas emme sinu koju jätta. Üksi. Jaa, ausõna. Ära tee!”

Emil oli unise peaga oma voodist välja roninud ja näpistas Lukast põsest. Küüntega. Siis läks ta oma voodisse tagasi ja tõmbas teki kurguni.

Lukas silus oma põske ja ähvardas: „Ma räägin emmele ära. Sa oled rumal poiss. Meie lähme õue emme ja Hansiga, sina jääd koju, sest sina oled paha poiss.”

Emil vastas uniselt ja venivalt: „Ei ole! Ja Hansuga, mitte Hansiga, ise oled loll!”

„Sina oled.”

„Ei ole! Ise oled!”

Emil ulatas voodist väljumata maast võtma Lego klotsi ja viskas Lukase poole.

Lukas sai loomulikult pihta ja röögatas: „Sa oled vastik! Aii! Ma lähen võtan rihma ja annan sulle pepu pääle!”

„Ei võta,” urises Emil. „Ütlen emmele äla, et sa kogu aeg teed haiget.”

Lukas tõusis ja tõmbas rulookardina üles. Siis marssis ta toast välja, läks Emili voodi äärest mööda ja möiratas talle, niisama. Emil ehmatas ja tõmbas teki üle pea. Lukas raksatas lastetoaukse lahti ja läks pissile. Sorin kostis kaugele, sest uks oli pärani. Siis läks ta ja lükkas ema magamistoa ukse valla, mis tegi see­peale väikse kolksu, kui ukse taga oleva riiulini jõudis.

Ema Pauliina oli poolärkvel ning et Hans, ta 7-kuune poeg magas veel, rääkis ta poolsosinal.

„Tasa! Hans magab. Kao välja siit toast.”

Lukase nägu väljendas nõutust: „Aga emme, Emil ...”

„Mind ei huvita. Välja, välja! Mine maga, vaata mis kell on. Miks sa Emili üles ajasid? Vaata telekat või loe raamatut, las Emil olla, kui ta tahab magada.”

„Hmh ... Miks joka päivää mina pean minema siit toast välja?” Lukas laiutas seda öeldes käsi nagu ta oli näinud vanaisa tegemas.

„Mitte joka päivää, vaid iga päev,” parandas ema teda.

„Okei. Iga päev.”

Laste isa Raul õppis usinalt soome keelt, lootes sinna tööle saada. Hetkel töötas ta küll Tartus, aga unistama ju pidi ning kuigi praegune elukorraldus näis püsiv – isa käis kodus nädalavaheustel ning mõnikord jäi seegi vahele, olid keeled ikkagi segunenud, sest isa kõneles igal võimalusel soome keelt. Talle meeldis soome keelt „puhuda“, nagu ta ise ütles ning talle meeldis, kui talle öeldi Rauli, rõhuasetusega Soome moodi. Ka meeldis talle „olutta“ juua Soome moodi.

Lukas lonkis noruspäi telekat vaatama. Klõpsis selle käima ja isegi vaatas pisut. Siis hiilis tagasi oma tuppa, telekas jäi mängima. Emil tundus magavat. Lukas kummardus talle lähemale ja torkas näpuga põske, niisama, tahtes näha Emili reaktsiooni.

Emil tõmbles korra. „Ai!”

Lukas kõkutas tasa. Kuid järsku tuli talle midagi meelde, ta mõtles hetke ja küsis Emili käest, et millal issi tuleb.

Emil keeras end teki alla: „Ma tahan puhata.”

Sellest ei saanud Lukas aru. Miks tahab keegi nii kaua magada, kui väljas on juba ammu valge? Miks ärkavad kõik siis, kui kella suurem osuti on juba nii kõrgel, seal, kus on hästi kõrvuti kaks numbrit?

„Miks sa tahad kogu aeg puhata sa ütled?”

Emil ei vasta.

Lukas läks taas ema tuppa.

„Emme, miks sa kogu aeg magad? Kas sa oled väsynyt?”

„Jah, kujuta ette.”

„Aga mis sa öösel teed?”

Ema Pauliina vaid vaatas korraks Lukasele otsa ega öelnud midagi. Jah, mis ta siis öösel teeb? Magab Lukase lollusi välja ja ikka ei saa küllalt und täis.

Lukas oli nõutu.